14 sept.

Alkoholismi statistika – viina katk Eestis

Eesti Päevaleht käsitles 11–13.09 karmi teemat: joodiklust Eestis. Pole saladus, et alkoholikahjud ühiskonnale on summaarselt suuremad kui mis tahes illegaalse mõnuaine omad. Kuidas aga muuta suhtumist alkoholi?

Tervise arengu instituudi viimane alkoholi tarvitamist käsitlev uuring raporteerib, et inimesed häbenevad joomist tunnistada. Uuringus tehti nii telefoni- kui ka veebiküsitlus ning anonüümses keskkonnas julgeti tunnistada märksa suuremaid koguseid ning probleemidest räägiti avameelsemalt.

Üldiselt on igapäevaseid tarvitajaid vähe, ligi 5%. Kõige populaarsem jook on õlu, mida joob iga nädal kuni viiendik eestlasi, sagedamini meessoost, kuni põhiharidusega alla 30-aastased isikud. Veini joovad sagedamini alla 50-aastased kõrgema haridusastmega naised. Kangeid jooke on vähemalt mõnel päeval kuus tarbinud ligi kolmandik vastanutest. Uuringu järgi juuakse peamiselt seltskondlikel üritustel. Alkohoolikuid on TAI andmetel Eestis kuni 5% täiskasvanud elanikkonnast. Meeste seas on sõltuvus kaks korda levinum.

Eestis ei ole alkoholismi sundravi enam ammu. Ravi saamine ja järje peal püsimine on igaühe enda asi. Alkoholism on põhimõtteliselt eluaegne, seda ei saa välja ravida. Tagasilangused on raviprotsessi osa. PERH-i psühhiaatriakliiniku kuuenda osakonna juhataja psühhiaater Ants Kase sõnul on kaks valikut: nõustamine ja teraapia või tabletiravi (ka ampull). Siiski nendib ta, et alkoholism on käitumuslik probleem, mida ei saa tablettidega suuresti mõjutada.

Lootuse Külas saavad abi inimesed, kes ei pea tööl käima või ei suuda seda enam – programm kestab 10–12 kuud, mil keskuse territooriumilt lahkuda ei või. Lootuse Küla on kristlik organisatsioon, kuigi usku pöördumist otseselt kelleltki ei nõuta. Programm koosneb füüsilisest tööst ja sõltuvusprobleemiga tegelevatest õppetundidest. Toanaabrid valvavad ja toetavad üksteist, maja hoitakse ise korras ja ka süüa tehakse ise. Lootuse Küla asutaja Märt Vähi sõnul on alkoholismist vabanenute protsent läbi aastate u 68.

Kask ja Lootuse Küla inimesed nõustuvad, et ravi juures on oluline, et inimene saaks aru endast ja sellest, mis alkohol tema jaoks tähendab.

Psühholoog Jaan Saar ütleb, et alkohol ei ole kunagi joomise peamine põhjus. Kui elus on midagi üle või puudu, võtab koha alkohol. Olgu see siis lõõgastusvahend, ärevuse vähendaja või puudujäämiste kompenseerija. Probleem tekib siis, kui ilma enam ei saa.

Eelmise aasta augustist Viljandis tegutseva alkoholikabineti poole pöörduvad enamasti mehed. Seni üle 450 abiotsijast on umbes viiendik naisi. Kuigi ka joov mees on stigmatiseeritud, siis joodikust naisi peetakse eriti kohutavaks – seega nemad ka varjavad seda rohkem. Ravile minemist varjavad pea kõik. Kuigi alkohol pakub hetkelist leevendust, süvendab see olemasolevat probleemi (masendus, ärevus jne). Osa ravile jõudjatest teeb selle sammu mõne õnnetuse või suure muutuse pärast, näiteks on purunenud suhe või kaotatud töö. Kui füüsilisest sõltuvusest vabanetakse, jääb psühholoogiline sõltuvus siiski alles, seepärast on ravi suur osa probleemi selgeks tegemine ja uute käitumismustrite õppimine.

Tanel Kandle
toimetaja

13 sept.

Aastaid maad kaevandanud firma keeldub maaomanikele raha maksmast ja kaebas nad kohtusse

12.09.17 Eesti Päevalehes on lugu, milles sisaldub demokraatliku õigusriigi ühe põhimõtte äärmuslikus vormis näide. Nimelt on kohtusse pöördumine igaühele vaba ja seda võimalust võib kasutada erinevatel eesmärkidel.

Maaomanikud Aivar Tamm ja tema abikaasa sõlmisid 2006. aastal AS-iga Kiirkandur lepingu nende maal kaevandamiseks. Leping sõlmiti kümneks aastaks ning sealjuures arutati notari juureks üksikasjaliku lepingu kõik punktid ettevaatlikult läbi. Üks põhiline tingimus oli, et kui kaevandaja kümne aasta jooksul kokkulepitud mahus ära ei kaevanda, peab firma siiski tasuma kogu kokkulepitud mahu eest. Kiirkandur AS-i juht Tiit Ploom arvas ise toona, et nende maa kaevandatakse tühjaks kolme aastaga ning lubas perele tekkiva karjääri äärde liivarannagi tekitada.

2016. aastal, kui leping hakkas lõppema, hakkasid tekkima probleemid. Ploom soovis asja veel arutada ning väitis, et hind ei ole sobilik, maavara oli arvatust vähem ja lõpuks isegi selle kvaliteet halb. Ploom pakkus Aivar Tammele kokkulepitust palju väiksemat summat. Tamm tuli kaevandajale vastugi ja tegi ettepaneku, et pool summat tasutakse kohe, teine pool ajatatakse ning ta rendib oma maad ettevõttele edasi. AS Kiirkandur ei olnud millegagi nõus ja pakkus lõpuks, et ostab maa perelt ära ligi poole hinnaga, mida see maavarade poolest väärt on.

Enne, kui Tamm jõudis Kiirkandur AS-i lepingu rikkumise ja võla tõttu kohtusse kaevata, tabas teda üllatus, et ettevõte oli hoopis nende vastu hagi esitanud. Põhiline nõue on, et kohus tunnistaks kas heade kommetega vastuolu või ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuse tõttu tühiseks kümme aastat tagasi allkirjastatud lepingu põhilise punkti kokkuleppelise kaevandamismahu kohta. Kohus rahuldas ka ettevõtte nõude arestida kohtuvaidluse ajaks Tammede maa. Lisaks nõuab Kiirkandur AS, et pere maksaks tagasi neile lepingujärgselt pärast kaevandusloa saamist esimese 120 000 kuupmeetri pealt tasutud esimese osamakse 164 000 eurot, mis kanti Tammedele pika viivitamise järel. Pärast maksmist ei saatnud firma ka perele enam kaevandamise aruandeid ega lõhkamise teavitusi.

Arestitud maalt on vahepeal kadunud ka üks suur kruusavall, mille kohta tegi Aivar Tamm politseile ka avalduse. Tammede esindaja Ülar Maapalu nendib, et kaevandusfirma võib kohtuvaidluse aastate pikkuseks venitada ning pole kindel, kas firma selle lõpuks üldse enam eksisteerib või on varadest tühjaks kanditud. Maapalu pidas tähtsaks anda juhtumist laialdaselt teada kõigile, kes Kiirkanduriga asju ajavad. Tiit Ploom aga keeldus kohtuvaidlust sisuliselt kommenteerimast. Neid esindav vandeadvokaat Rivo Kaldvee keeldus samuti täpsustavatest kommentaaridest Kiirkandur AS-i ärisaladuse hoidmise nimel ning hoiatas ajakirjanikku selle avaldamise eest. Samuti taotles Kiirkandur AS kohtuvaidluse kinniseks muutmist.

Tanel Kandle
toimetaja