Lugemisaeg: 2 minutit

Ligi kuu aega tagasi veetsin Kaido Veski kutsel mõnusa päeva Villavere külas õuesõppe päeval. Ära sõites küsisin kaardi järgi teed Kunda mõisa, et käia vaatamas paika, kus mu vanaisa ja vanaema 1920ndatel Virumaa Rahvaülikoolis töötasid. Sain hea teejuhatuse, aga muuhulgas soovitas Kaido enne ära käia ka Kunda külje all paiknevas Lontovas, kus parasjagu paeastangu all tohutu karulauguväli.

Olen ka enne sattunud rohelistele karulaugualadele Virtsu lähedal Puhtu pargis ja Saaremaal Kübassaare poolsaarel, aga see roheline väli suutis ka mind üllatada. Just oma puhasrohelise lehevälja ja sellele joonistuvate veel raagus puude varjudega madalas õhtupäikeses. Imeilus.

Ja muidugi algasid kohe ka tagumikud. Püstised tagumikud metsa all. Ilmselt on tunne sama, kui satute heasse seenepaika või marjadest punavale jõhvikaväljale. kus aeg ja ümbrus kaovad, käed masinlikult korjavad.

Kuigi karulauk on säetud kaitsealuste taimede III kaitsekategooriasse, mis tähendab, et teda ei või looduslikust kasvukohast korjates müüa ega ka korjata sellistes kogustes, mis hävitaks tema populatsiooni selles kasvukohas, ei pane mind see muretsema. Teda ei ole võimalik sealt ära korjata ja oma aeda tuues ka väljakaevamisega hävitada. Teda on seal lihtsalt nii palju. Ohuks võiks talle osutuda ehk see, kui keegi otsustab karulaukude kohal kasvava metsa maha raiuda. Vaat selle vastu peaks võitlema, sest ainult selline hilislehtivate puudega paik on karulaugu kasvukoht.

Muretsema ei pane ka see, millest palju meedias räägitakse, et me võime teda piibelehe või sügislillega segi ajada. Kui teda nopite, siis pole teda võimalik millegagi segi ajada, sest karulaugul on nii intensiivne sibulalõhn. Mäletan, et kunagi Puhtust kilekotiga teda koju tuues hakkas bussirahvas meist aina kaugemale nihkuma. Pealegi on piibelehel palju tumedamad ja sitkemad lehed. Tõsi, ta võib olla turul müüdavates kimpudes, kuhu on ta korjanud vanamemm, kes pole enam nii hea nägemise ja haistmisega. Sinna kimpu võivad sattuda ka sügislilled, aga ise te neid metsa alt ei korja. Usaldage oma nina.

Kuid murelikuks teeb mind see, et inimesed kipuvad ahneks minema. See, kui inimese tagumik seal karulauguväljal ikka tunde püsti on, tähendab seda, et ta sügavkülm on aasta läbi otsani täis karulauku. Ja see on karuteene. Looduses on säetud nii, et mingi taim kasvab kindlal ajal ja sel ajal saame endale temaga ka tõhusa ravikuuri teha. Aga kui see ravikuur kestab aasta läbi ja veel suurtes kogustes, siis võib hoopiski mõni organ alla vanduda. Ravimtaimenduses kehtib reegel, et ühtegi taime ei kasutata intensiivselt üle kahe nädala. Nii ei pea ka karulauk meie igapäevases menüüs olema. Suvi pakub palju teisi ja huvitavaid maitseid. Tuleb need vaid üles leida. Kusjuures selleks ei pea neid sugugi turult, apteegist ja aiast otsima, vaid terve mets on abimehi täis. Küsige vaid mõnelt teadjalt oma külas.

Kevadine karulauk Lontovas. Foto: Kaido Veski

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here