Tegime perega möödunud nädalal väikese tiiru Lõuna-Eestisse. Veetsime paar päeva Viljandis ning tagasi tulime ringiga ümber Võrtsjärve, eesmärgiga külastada Otepää külje all asuvat Cantervilla lossi mängumaad.

Kuigi laias laastus oli tegemist üsna tüüpilise taolise meelelahutuskeskusega, meeldisid mulle väga atraktsioonid ja väljapanekud, mis kohe alguses hoonetes sees. Hästi läbi mõeldud ja informatiivsed, piisavate võimalustega ise kaasa lüüa ning suhteliselt töökindlad (loe: lapsekindlad). Neid oli palju, oli mitmeid nutikaid ja isegi täiskasvanuid tõsiselt kaasa haaravaid – näiteks nood tennisepallide visete abil liigutatavad hobused või märki loopimine tennisepallidega. Peamiseks teemaks mõisa-aja elu-olu, maaharimine ja muu taoline.

Lisaks eelpool toodule oli kõigil huvilistel võimalik hüpata, ronida, karusselli, kart- ja põrkeautodega sõita, vesiliugu lasta, ujuda ja paadiga sõita ja veel palju-palju muud. Tõeline mängumaa ning tasub võtta aega nagu ka kodulehel märgitud – 3h vähemalt.

Mida päev edasi, seda enam muutus mu meeleolu aga tõsisemaks. Miks?

Mul on oma eelnevate töökogemuste tõttu olnud võimalik tutvuda erinevate tootmisettevõtetega, nii suurte kui väikestega ning sõltumata nende tegevuse suunast või iseloomust on mind alati köitnud nende tähelepanu ohutusele. Võib-olla kõige tähelepanuväärsemaks näiteks on Kundas tegutsev tsemenditehas, kus saksa täpsusega igapäevaselt ohutusküsimustega tegeletakse. Kuni selleni välja, et kontoriesine parkimine on põhjalikult läbi mõeldud ning liiklusmärgid suunavad autoga tulijaid n-ö selg ees parkima. Selleks, et lahkudes parkimiskohalt oleks vaade parem ning õnnetusse sattumise risk väiksem. Rääkimata erinevatest distsipliinidest seoses töötajatega, ohutusriietusest või muust taolisest. Ärge mõistke mind valesti, mitte pedantsus ei ole see, mis mind köidab, vaid pidev fokusseeritus.

Cantervillas vaatas mulle aga kõikjalt vastu päikesest rammestunud ja räpasevõitu lohakus. Siin ripuvad pirnikesed atraktsioonide küljes kaablite otsas lahtiselt, sealt variseb seina küljest atraktsiooni kohal kive, siin on midagi keevitatud ja jäetud töö korralikult lõpetamata, seal elektriauto tuled suvalise lipendava teibiga ette kleebitud. Rääkimata kõikjal vastu vaatavatest kadunud liistudest, oskamatult ja käepäraste vahenditega remonditud pisidetailidest, kulunud värvist ja muust taolisest. Päästevestid hallitavad ja lõhnavad vastavalt, vesirattaid on pea võimatu juhtida, kuna mehaaniline osa on katki, kulunud ja/või oskamatult kokku lapitud. Kui siia juurde liita küllaltki noored, mugavusele kalduvad ja kogenematuna tunduvad juhendajad, on valem uue õnnetuse suunas liikumiseks tõenäoliselt kokku ühendatud…

Tõele au andes saime me aga enamuse asju järele proovitud. Ja saabki! Olles ise optimistlik ja sõbraliku suhtumisega ning oma lastel hetkekski silma pealt laskmata, saab mängumaal palju teha ja lustida.

Mõtlen aga endiselt sellele, et lõppude lõpuks ei tule õnnetused tavaliselt mitte ühest räigest möödalaskmisest. Sellise tunneme me üldiselt ära ja likvideerime. Õnnetuse juhtumiseks on vaja paljude pisikeste ja pealtnäha tühiste asjaolude kokkulangemist. Asjasse puutuvate inimeste igapäevaselt olukorraga harjunud ning rammestunud pilku. Just nendel põhjustel tegelevad suured tootmisettevõtted ning tõsiselt võetavad meelelahutuskeskused riskijuhtimisega igapäevaselt ja konkreetselt. Hoides seda teemat teravalt laual, kujundades probleemsete ja riskantsete asjadega tegelemisest rutiinid. Vaatamata läbi sõrmede ühelegi pealtnäha tühisele detailile. Ei, juhtmekese otsas rippuv nõrkvoolupirnikene ei ole kellelegi otseselt ohtlik, kuid peegeldab ilmekalt külastajate eest tavaliselt varju jäävat suhtumist. Peremehe hoolsust kahtlemata…

Loe lisaks:

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here