Taaskord on Euroopa Parlamenti valitud uued saadikud, kuigi valimistele jätab nii Eestis kui väga mitmel pool mujal Euroopas halva maigu hädine valijate osalusprotsent. Paremat maitset ei lisa ka asjaolu, et Eestis kujunesid valimised üldjoontes e-hääletuse protestivalimisteks. Valimas käis vaid 37,6% ja neist 67,5% tegid valiku interneti teel. E-hääletus iseenesest küll halvamaiguline pole, aga paha maitse on häältel küljes, sest üldjoontes ei valitud Euroopasse esindajaid, vaid anti umbusaldushääled koalitsiooni vastu.

Eurovalimiste kampaania hakkas peale kohe pärast märtsi alguses toimunud parlamendivalimisi, kuid Euroopa Liidu temaatika jäi Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioonile vastuseisu varju, kandidaadid teatasid üksteise järel, et nemad ajavad Eesti asja Euroopas. See on mage. Magedus on kõigi poliitikute süüga ja eriti nende saadikute, kes on olnud eelnevalt Euroopa Parlamendis.

Euroopa Liit on andnud Eesti arengule päris suure tõuke. Loomulikult ei saa alahinnata ka siinsete tublide inimeste rolli kohapeal, kuid Euroopa Liidu toetusteta poleks olnud väga paljudel kohaliku elu eestvedajatel ja põllumeestel lihtsalt rahalist ressurssi, et elu kodumaal ja kodukohas edendada. Kuid kahjuks väga paljude inimesteni ei pruugi olla see tõsiasi jõudnud, sest tegelikult Euroopa Parlamendi valimistel pole väga kunagi räägitud Euroopa teemadest konkreetselt. Keskerakond ja Reformierakond on alati valimistel üksteisele vastandunud, sotsid on liugu lasknud tuntud nägudel (eelmine kord Lauristin, nüüd Kaljurand) ja Tunne Kelam on kinnitanud, et ajab Euroopas Eesti asja.

Aga kas keegi on võtnud kätte ja selgitanud valijatele, millega tegeleb täpsemalt tema Euroopa Parlamendi fraktsioon või komisjon? Või mis vahe on „Brüsseli seadustel“ ehk direktiivil, määrusel, otsusel, soovitusel? Ausalt öeldes ei tule küll ette. Tavalise Eesti inimese jaoks on kõik üks pudru ja kapsad. Seega pole midagi imestada ka madala osalusprotsendi üle. Võib arvata, et valimistulemused oleks olnud pisut erinevad, kui kõikide poolt oleks debatt keskendunud eelkõige Euroopa Liidu temaatikale.

Arvestades üldist meelsust Eestis, et Euroopa Liit ei tohi saada föderatsiooniks, siis eelduslikult poleks pidanud Isamaa esinumber Riho Terras jääma ootama Brexitit, et parlamenti istuda. Samuti oleks sisulise ja hea debati korral sotsiaaldemokraat Ivari Padar, kes kogus üle 2300 hääle ja on Euroopa Parlamenti kuulunud varemgi, arvatavasti olnud populaarsem erakonnakaaslasest Sven Mikserist (ligi 3000 häält), kes nüüd Marina Kaljuranna emaliku hoole all Brüsseli eluga harjuma peab hakkama.

Kuid Keski, Reformi ega EKRE kandidaatide tulemust suure tõenäosusega debati kvaliteet ei mõjuta, sest pigem valivad nende pooldajad valimisreklaamide esinägusid, seega ei loe sama nimekirja kandidaatide vahelise häältesaagi puhul enamasti argumentide tase, vaid pildisolek, mida ilmestab hästi Taavi Rõivase 7700ne häältesaak võrreldes Urmas Paetiga (hääli 30 000) või Andrus Ansipiga (41 000). Kuigi Paet oli parlamendis eelmine koosseiski ja Ansip Euroopa Komisjoni digivolinik, siis Rõivase vaated Euroopa Liidule ja sellele, mida tema seal teeks, tundusid küllaltki rohkem arusaadavamad kui Paeda, kelle põhiaur tundub kuluvat Yana Toomi kritiseerimisele ja Ansipi, kelle meelisteemaks on saanud õlle hind.

Kõigest sellest eelnevalt kirja saanust on loomulikult kahju, ka üldine koalitsiooni vastane protestihääletamine annab sellest märku, et Euroopa jäi tahaplaanile. Kahjuks annab protestihäältena tulnud saak poliitikutule indu jätkata viie aasta pärast sama moodi nagu tehtud seni – Euroopa teemad jätta valimistel tahaplaanile ja pidada nende raames sisepoliitilist kemplust ning sellega saadud häältega igasuguse häbitundeta järgnevad aastad Euroopa Parlamendis istuda.

Loodetavasti siiski nii magedalt ikka ei lähe, vahepeal teevad lugupeetud Eesti saadikud valijatele Euroopa Liidu toimimise kohta selgitustööd ja viie aasta pärast keerleb valimisdebatt siiski Euroopa Liidu tuleviku ümber, mis võiks tuua valimiskastide juurde vähemalt 50% valijatest.