Koolikiusamine on tänapäeval üks tõsisemaid probleeme. Minu arvates on see teema, kus ei tohi ega saa  silma kinni pigistada. Siiski seda tehakse. Probleemist küll räägitakse, ent minu hinnangul jäävad suures plaanis sõnad lihtsalt sõnadeks ja neile ei järgne tegusid. Mulle tundub, et antud teema kerkib jälle esile vaid siis, kui on juhtunud midagi traagilist. Miks oodatakse nii kaua, miks ei tegeleta asjaga juba varem?

Eelmisel nädalal lugesin ühte uudist 10-aastasest Sillamäe poisist Sašast, kes läks vabasurma, kuna teda kiusati. Pärast Saša uudist kerkis ajakirjanduses taas esile koolikiusamise teema ja väga paljud inimesed jagasid oma lugusid. Minu jaoks on väga hirmus ja kurb mõelda, et kedagi kiusatakse nii palju, mis viib selleni, et noor inimene ei taha enam elada või tõstab käe iseenda vastu. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see, kus on kaasõpilaste silmad. Nemad on ju ometigi need, kes näevad seda klassisisest elu iga päev, olles kursis sellega, mis toimub. Arvan, et just kaasõpilased oleksid need inimesed, kes saaks palju ära teha selle jaoks, et nende klassikaaslast ei koheldaks halvasti.

Mõnikord bussijaamas bussi oodates olen näinud tõuklemisi, sõimamist ja tülitsemist nooremate vahel, mis on suunatud ühe inimese vastu ja kohati päris hulluks läinud. Üldjuhul on vaenutsejate ümber teisigi inimesi – nii oli ka tol korral, kuid ükski neist ei teinud välja sellest, et ühele tehakse ilmselgelt liiga. Mulle tundub, et inimestes on justkui selline hoiak, et kui see otseselt mind ei puuduta, siis pole see ka minu probleem. See on vale, kiusamine ei ole okei ja vahele tuleks astuda hoolimata, kas kiusatavaks on sinu sõber, tuttav, klassikaaslane, pereliige või võõras. Kellelgi ei tohiks tekkida mõtet, et see, kuidas minuga käitutakse, ongi õige ja teistmoodi ei peakski midagi olema.

Kust saab kiusamine alguse? Nõustun selle ütlusega, et põhjuse leiab alati. Noritakse asjade kallal, mida isegi ei saa nimetada põhjuseks. Piisab vaid ühest pilgust, valesti öeldud lausest, välimusest, riietest või rahakoti paksusest, et olla sihtmärk. Õpin gümnaasiumis ja saan õnneks öelda, et pole kiusamisega isiklikult kokku puutunud. Minu klass on olnud alati väga ühtehoidev, sõbralik, üksteise suhtes toetav ja austav. Kahjuks ei saa sama öelda kõik inimesed. Rääkisin mõni aeg tagasi samal teemal sõbraga, kes on kogenud kiusamist päris pikka aega. Ta  ütles jutu käigus ühe lause, mis jäi mulle pikalt mõttesse „Kiusamine on justkui noolemäng – kiusatav on mängulaud ja kiusajad nooled. Nende eesmärgiks on tabada laua keskpunkti ehk inimese kõige valusamat kohta.“ Tihtilugu ei mõisteta, et kiusatavale öeldud sõnad jäävad tema hinge väga pikaks ajaks painama.

Varsti algab kool. Suurem osa õpilasi ei oota tõenäoliselt seda aega. Paljud seetõttu, et nad ei viitsi istuda taas kaheksa tundi koolis, pärast õppida ja järgmiseks päevaks ette valmistuda. Siiski on kahjuks meie hulga palju neid, kes ei oota kooli teistel põhjustel – neid kiusatakse. Nende inimeste jaoks on olnud kolm kuud suve justkui pääsetee ning nad ei taha mõelda sellele, mis hakkab saama, kui üheksa kuud kooli taas algab. Tahan öelda, et märgake inimesi enda ümber, aidake, hoolige ja kaitske neid, kes ennast ise kaitsta ei julge või ei suuda. Kiusamine on niikaua probleem, kuni selle all kannatab kasvõi üks õpilane.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here