Kohaliku Info Keskus avaldab lugejakirja kooliõpilaselt, kelle isik on toimetusele teada. Lugu on käsitleb igapäevaste narkoteemaliste krimiuudiste valguses sissevaadet sellesse, kui levinud on varateismeliste seas narkootiliste ainete tarbimine. Allolev lugu kutsub kaasa mõtlema, mida saaksid vanemad ja ühiskond noortele ajaveetmiseks pakkuda, mis oleks atraktiivsem kui sõpradega mõnuainete tarbimine.


Olen 14-aastane tüdruk ja õpin ühes Tallinna kesklinna koolis. Enamik õpilasi minu klassis on korralikud, õpivad neljadele-viitele, käivad trennis ja tegelevad hobidega. Väiksem osa on neid, kes tihti joovad ja teevad aineid nagu ell (LSD – toim) ja jupp (ecstasy – toim). Elli ja juppi sebida pole raske. Ka paljud korralikud õpilased teevad vahel aineid. Levinumad on veip (e-sigaret – toim), tups (mokatubakas – toim) ja tavaline suitsetamine. Aga ka joogid, kanep, ell ja jupp pole korralikele võõrad.

Enamike noorte vanemad ei tea, et ained on väga levinud. Nende ostmine on väga lihtne. Jooke ja suitsu ostavad enamasti prükkarid. Juppi ja hapet (LSD – toim) saab linna pealt, olen kuulnud, et neid tellitakse dark webist. Tuleb lihtsalt minna Tammsaaresse või Musumäele, vaadata, kes seal on, ja tavaliselt on neil mõni sõber, kellele snappides (rakenduse Snapchat teel ühendust võttes – toim) saab osta. Need, kes tihti linnas hängivad, teavad enamuses kõik kõiki. Teiste koolide omasid ka. Enamasti tehakse aineid kambas ja tripitakse linna peal. Hea on, kui keegi korralik on kaasas ja trip-sitib (valvab – toim) neid, kes aines on. Hängitakse parkides, mahajäetud majades ja mänguväljakutel. Peale õues hängimise eriti midagi teha pole. Kõik kohad on kinni ja need, mis on lahti, on 18+.

Kui meile koolis narkootikumidest räägitakse, siis õpetajad, vanemad ja politsei tegelikult ei tea, millest nad räägivad. Lapsed teavad palju paremini ja saavad aru, et neile aetakse jama. Kõik teavad oma sõprade pealt, et keegi ei hakka süstima ega sure ära sellest, kui teha juppi, elli või kanepit. On hea, kui on vanem sõber, keda saab usaldada ja kes teab, kuidas ainetega mitte üle panna. Noorte seas leidub ka kitsesid, kes räägivad politseisse, kes midagi müüb. Vahel pannakse kitse nende peale, kes lihtsalt ei meeldi, isegi kui nad midagi teinud ei ole. Kui saadakse teada, et keegi on kits, taotakse ta vahel ära. Mõnda kitse aga isegi kardetakse ja talle poetakse.

Aineid tehakse tavaliselt sellepärast, et see on põnev ja palju huvitavam kui korralikud tegevused. Kui on suvi, pole üldse midagi teha. Paljud teevad aineid ka masendusest. Meie koolis on depressioon väga tuntud, eriti 6. kuni 8. klassi seas. Kuid depressioon ei ole tuntud ainult meil, vaid üle linna. Ollakse sõltuvuses enda vigastamisest, näiteks tüdrukud lõiguvad käsi või poisid käivad lõhkiste nukkidega. Tean kolme noort, kes on enesetapukatse tõttu viidud haiglasse ning nelja, kelle vanemad on pannud neid ise hullumajja. Väga palju süüakse antidepressante.

Selline on tavaline elu meie vanuses. Mitte mingitel pättidel, vaid kõigil, ka korralikel. Kui vanemad tahaks, et lapsed teeks vähem aineid, siis minu meelest tuleks välja mõelda, mida noored vabal ajal teha saaks. Paljud käivad trennis ja õpivad hästi, aga tean ka paljusid, kellel pole raha trennis käia. Tuleks ka olla selline vanem, kellega saab ausalt rääkida, kuidas elu on.

M.S. (14)