Mis sellest, kui luristab?

15

Vastuseks 14. detsembril Virumaa Teatajas ilmunud kirjale „Puiduterminalid häirivad elu puhkepäevalgi“.

Suure hulga inimeste juhtimist ja suurte probleemide lahendamist võib ilmselt võrrelda suure kaubalaeva tüürimisega – kõigil kolmel juhul võtab pisut aega, enne kui tehtud muudatused mõjuma hakkavad.

Veelgi keerulisem on olukord välja kujunenud harjumustega. On päris raske õpetada juba maast madalast söögilauas luristama harjunud inimesele korralikumaid lauakombeid. Ta lihtsalt ei mõista seda ega taju, et ümbritsevate inimeste mureks pole pelgalt isikliku söögiisu säilimine, vaid ka õigus nautida oma olemist ilma häirimata, privaatselt. Kui veelgi kaugemale minna – nad on selle eest maksnud, et ilma lurina ja naabri poolt laiali lendavate supipritsmeteta oma aega veeta.

Loomulikult on nad käinud aeg-ajalt ka restorani juhatajaga rääkimas.

„Kaua selline olukord ometi kestab?“ küsivad nad täiesti õigustatult.

Tavaliselt aga lihtsalt kiruvad hääletult.

Oma supi eest on maksnud ka too luristaja. Tubli kodanik, kes teeb hommikust hilisõhtuni rasket tööd, maksab ausalt oma maksud ega soovi muud kui täis kõhtu ja kuiva küljealust. Tal on täiesti õigus astuda igal hetkel sisse oma lemmikrestorani ning valida menüüst sobivaimad palad. Pealegi ei ole need lauakombed tal sugugi hirmus halvad. Igatahes mitte kasvatamatusest. Nii lihtsalt jõuab rutem ja maitseb mõnusamalt.

Muidugi annavad üsna tihti sellele olemisele omamoodi kehva meki naaberlaudadest temale langevad valulised pilgud ja teinekord ka pahased mühatused, kuid seni kuni keegi päris kallale ei kipu, pole mõtet muretseda – seda, mismoodi tegelikult lauas käituma peab, ei ole kusagil kirjas. Ja pealegi on see restorani juhataja kohus oma kundede õiguste eest seista.

Restorani juhataja seisab eemal ja naeratab malbelt. Muidugi ta näeb, aga mida ta siis tegema peaks? Poole valima? No kuidas sa ikka eelistad üht klienti teisele? Pealegi kui too luristaja ei ole ju südames halb. Hoopis jõukas on – iga päev käib söömas ja vahel isegi mitu korda. Ja restoran asub nii kehva koha peal, et see on lausa ime, et sel üldse mõni maksevõimeline püsikunde on.

„Kannatame lihtsalt ära,“ mõtleb ta. „Pealegi ei oleks ka nendel teistel õige varsti enam võimalik siin oma kohvitassi ja piruka juures istumas käia, kui ma oma restorani kehva teenistuse tõttu sulgema pean …“

Kirjeldatu on meie ümber paraku nii igapäevane, et see paberile panduna üsna klišeena paistab. On veel päris hästi, kui olukord vaid tüütu luristamisega piirdub, kuid hulluks läheb asi siis, kui mõistlikult elada ei saa.

Selles kontekstis on aga hoopis meeldiv tõdeda, et Kundas on kohalike aktiivsus viimasel ajal oluliselt kasvanud. Me tunneme tõsiselt huvi päris paljude asjade vastu, mis meie meelest siiani kehvasti on olnud. Mis siis, et see veidi kohmakalt välja tuleb ja nii mõnegi irvhamba meelest mainele pigem kahju teeb! Me oleme noored, vaid 20-aastased kodanikud, me ei oskagi kõike klantsitud PR-reeglite järgi, aga meid huvitab meie linna käekäik väga. Me julgeme enda eest seista ja mis peamine, me õpime oma vigadest.

Head Lontova inimesed. Ka teie olukorrale pole paraku olemas võluvitsa, mis mõlema poole probleemid vaid viipega kõrvaldab. Usun tõesti, et hetkel tasub jätkata 20. novembril kõigi osapoolte ühiselt kokku lepitud plaaniga tellida täiendav mürauuring ning selgitada välja konkreetsed andmed. Mõistan hästi, et teie jaoks pole detsibellide numbrilisel näitajal ja lärmi tegeva seadme nimetusel mingit erilist väärtust, kuid see on siiski oluline teave, millest oma edasist tegevust planeerima asuda. Uksed, postkastid ja telefonid on avatud – olete alati teretulnud.

Rahulikke pühi ja ohtralt empaatiavõimet!

Kaido Veski, Kunda Linnavolikogu esimees