Pooliku infoga tuumajaama ei ehita

243

Rääkisin hiljuti tuttavale soojusenergeetikule uudist, et Eestis otsitakse pingsalt kohta uuele tuumajaamale. Tema küsis imestunult vastu: “Mis uudis see ka on? Mulle tehti TTÜ õpingute käigus juba aastaid tagasi selgeks, et Kundasse ehitame me tuumajaama!”. Võib-olla tegi sõber minu kulul lihtsalt nalja, aga tõesti – kusagilt mujalt on raske leida suhteliselt mere ääres sisuliselt kõrvuti Eesti kaht suurimat elektritarbijat ehk tuumajaama potentsiaalset klienti, AS Estonian Cell ja Kunda Nordic Tsement. Ametlikult peaks arendajate poolt tellitud sobilike asukohtade analüüs selguma 28. jaanuaril. Eestvedajad ise rõhutavad, et ega salaja tuumajaama ei ehita. Küll aga üritatakse seda teha valikuliselt jagatava info baasil. Leian, et kaalutletud seisukoha kujundamiseks peaksid inimesed saama näha tervet rehkendust.

Jutud aatomienergia peatsest saabumisest eestlaste õuele on tekitanud selge ühiskondliku lõhe. Osad inimesed tervitavad praktikas olematuid tulevikutehnoloogiaid avasüli, teised kardavad teadaolevaid ohtusid seoses sõltuvusega eksport-kütusest, õnnetustega jaamas ning jäätmete pikaaegsel ladustamisel. Selline asjade käik ja segadus oli arendajate poolt ette määratud, kui oma äriplaani müügikõnet alustati lubadustega “4. generatsiooni sulasoolareaktoritest”. Detailidesse minemata võib lihtsas keeles öelda, et sellisel tehnoloogial on tõesti mitmeid potentsiaalseid tugevusi nii ohutuse ju keskkonnahoiu mõttes. Aga seda lahendust ei ole veel kusagil maailmas tõestatult olemas, mida teavad väga hästi kõik, kes vähegi valdkonnaga tutvunud on.

Küll aga on nüüd 4. generatsiooni jutt levima lastud, mis tähendab, et ka väga targad ja austatud inimesed kaitsevad ja kiidavad Fermi energia arendusplaane, andmata endale aru, et tegelikult räägivad arendajad juba mõnda aega vaikselt hoopis oluliselt vanemast, 3. generatsioon lahendusest kui ainukesest võimalikust plaanist. Avalikult on seda ebamugavat infot aga üsna keeruline leida, üheks allikaks on hiljuti Viru-Nigula vallavolikogu istungil toiminud ettekande kokkuvõte.

Seega on laual vananenud tehnoloogia, mille ainuke uudsus peitub selles, et Eestis pole me varem taolise teemaga kokku puutunud. Küll aga väidavad arendajad, et ega meil muud valikut tulevikus ei olegi – põlevkivist toodetud elekter on juba täna sisuliselt olematu (tõsi), naaberriigidki sulgevad lähiaastatel oma tuuma- ja söejaamu (tõsi) ning tuul ja päike “lihtsalt ei tööta” (väär). Vananenud tehnoloogia ohtude maandamiseks tuuakse väide, et tegemist on kõigest väikese reaktoriga.

Samas jõudis detsembris Kunda päevakeskuses peetud Fermi ettekanne kiiresti järelduseni, et Kundas sobib asukohaks hästi põhjusel, et siis saab terve mereääre täis ehitada ka muid energia-intensiivseid uusi tööstusi. Küsisin siis publikust, et kui reaktor ise on väike, siis mitu tükki neid õigupoolest ehitada on plaanis? Kalev Kallemetsa vastus oli aus: alustame ühest-kahest, ideaalis ehitaks ajapikku vähemalt neli. Teise küsimuse pidin samuti ise küsima, sest pika ettekande sisse see info paraku kuidagi ei tahtnud mahtuda – kuidas toimub radioaktiivsete jäätmete ladustamine, mida tekib iga reaktori kohta väidetavalt 20 tonni aastas? Vastus oli jällegi ilmselt tõene – umbes 10-15 aastat seisavad jäätmed kusagil jahutusbasseinis, seejärel teist sama kaua suurtes betoontünnides “õhujahutusel”. Ja seejärel tegeleb Eesti maksumaksja selle probleemiga edasi.

Suurtest majanduslikest kuludest rääkides peab eristama erakapitali ja avaliku raha. Tuumajaama rajajate mudeliks on luua energiaühistu, mille osalisteks erinevad suurfirmad, kes siis sisuliselt toodaks energiat enda tarbeks. Kuigi sellega kukub koheselt ära müügiargument Eesti riigi energiaturvalisuse tagamisest, ei saa siiski nuriseda, sest erakapitali võib igaüks põletada, kuidas heaks arvab. Ja põlema ta läheb, sest Saksa majandusuuringute instituudi hiljutise ​analüüsi kohaselt saaksid iga uue tuumajaama arendajad ka kõige soodsamate tingimuste ebatõenäolisel kokkulangemisel vähemalt 1.5 miljardi euro suuruse kahjumi. Keskmine miinus oli uuringu kohaselt 5 miljardit eurot.

Suurem mure on avaliku raha raiskamisega, kuna hetkel puudub Eesti riigil igasugune võimekus (ja ka vajadus) tuumajaamadega seonduvat reguleerida – sisuliselt räägime uue ministeeriumi loomisest, ametnike koolitamisest, taotlusprotsesside juurutamisest jne. Sisuliselt on Eesti valitsus võtmas nõuks panustada riskantsesse kihlveosse, selmet kasutada piiratud ressursse hajutatud taastuvenergia arendamiseks.

Üks kainemaid ettekandeid hiljutiselt Põhja-Balti energiakonverentsilt kõlas järgmiselt: riiklikult valesid otsuseid tehes me parimal juhul lükkame paratamatut taastuvenergiale üleminekut lihtsalt paar dekaadi edasi, halvimal juhul aga hävitame kogu elu. Kas selline õnnemäng on küünlaid väärt? Kas kogu selle arvamusloo saab taandada mugavalt „mitte minu tagahoovis“ nähtuseks, nagu arendajatele tihti teha meeldib? Pigem mitte, sest kuigi olen ise Kundasse sisse kirjutatud, on tuumajaama kontekstis “tagahooviks” siiski terve Eesti ning paljud eelpool nimetatud infokillud kehtivad samahästi ka Paldiski või mõne muu piirkonna kohta. Ma ei õhuta kedagi olema koheselt tuumajaama poolt või vastu – ma tahan inimestele anda võimaluse teha see otsus täielikuma info pealt. Võib-olla väldime nii edaspidi pisut piinlikke olukordi, kus vastuseis plaanitavale tuumajaamale samal ajal justukui on ja ei ole ka.

Madis Vasser on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktorant, keskkonnaorganisatsiooni Eesti Roheline Liikumine juhatuse liige ning Kunda kohalik.