Suitsetamisest loobumine teeb ausaks

56

Ma jätan jälle suitsetamist ja neljas päev läheb. Neljas päev on kõva, selleni jõuan ma umbes iga 15. mahajätmiskatse järel. Suitsetamisest loobumine on paraku mu elukestev hobi. Kalale saab harva, tegemist on palju, suitsetamisest saab alati loobuda. Kõik on nii tuttav: neljas päev, kodused minuga enam ei räägi, inimesed ei helista, sest suitsetamisest loobumine teeb ausaks, seda just rohkem teiste vastu ja tõde ei ole ümbritsevatele inimestele see, mida nad alati kuulda tahaks.

Inimlikud nõrkused on need, millele toetub kirjandus, teater, filmikunst. Üldse kunst. Ma kujutan ette ennast riigireetur Hermann Simmi nahas: FSB mehed on mu ette võtnud, mind pekstakse, mu vasak silm on kinni paistetanud, huuled on paistes ja lõhki ja verekorpades ja ikkagi irvitan ma neile näkku, et minu käest ei saa te midagi. Mind pekstakse jalaga munadesse ja ma laulan neile Ernesaksa “Hakake mehed minema!”

Siis märkab üks FSB jorss mu taskus suitsupakki. Nad võtavad selle ära ja kahekümne minuti pärast reedan ma sigareti haaval kodumaa. Kui kõik riigisaladused otsa saavad, mõtlen ise juurde, sest mu keha vajab nikotiini. Ma müün ühtlasi ka Läti ja Rumeenia riigisaladusi – mul on neid sigarette vaja, kahju, aga midagi pole teha.

See mahajätmise esimene päev on alati nii lootusrikas. Ma suudan, seekord ma olen sellest kõigest üle, ma olen siin, et võita…  Ja olengi. Ja siis tuleb see teine päev, esimese päeva täielik vastand, kus reaalselt tundub, et elus ei saa olla midagi hullemat kui see teine päev. Siis tuleb kolmas päev ja mulle jõuab kohale, et see saab olla rohkem kui neli korda jubedam ja piinarikkam kui teine päev. Ja terve kolmanda päeva nutan ma teist päeva taga.

Ja siis lõpuks tuleb neljas päev, see on täna, võõrutusnähud on pisut tagasi tõmmanud, aga ma mõistan erakordselt selgelt, et suitsetamine andiski mu elule mõtte, selle rahaga, mis suitsetamisest üle jääb, eriti laia lehte ei mängi, ilma sigarettideta mu aju ei tööta, mulle tundub, et ma tegelikult ei vaja nii pikka elu, eriti  kümmet lisa-aastat hooldekodus, mida mittesuitsetamisel mulle pakkuda on. Ma lähen parem kohe sigarettide järele, ma jään inimestele alatiseks meelde kõrge IQ-ga, noorena ja köhivana!

Tegelikult tulevad veel ka viies ja seitsmes nikotiinivaba päev, kolmekümnes ja kuuekümnes, igal päeval on oma karakter. Elades oravana rattas, saab kuidagi oma elu mõõta. See on vajalik. Samas ei tea, kuidas igipõlised mittesuitsetajad seda teevad?