Taastagem Kunda jõe looduslik väärikus!

835
Elektri tootmisel tekkis arvestatav veetaseme kõikumine. Pildil madalseis 2013. aasta juulis.

Mida mitmetahulisem mingi ülesanne või probleem on, seda keerulisem lahendada. Olgem hoitud veel selle eest, et nüansid kellegi toimetulekut, eneseteostust või õiglustunnet puudutaks. Näidete leidmine pole praeguseks üle kahe kuu kestnud kriisiolukorras kuigi keeruline. Ometi tasub just nüüd tuletada meelde teemasid, mis sellest probleemirägastikust oluliselt varem tekkinud või muid valdkondi puudutavad. Üheks selliseks tants (või oleks õigem öelda tammumine) ümber lõhejõgedel seniajani laiutavate paisude.

Olin aastatel 2013-2015 Kunda linnavolikogu esimees ning seejärel kaks aastat ametis linnapeana, mistõttu käis kohalike paisudega seonduv pidevalt moel või teisel mu töölaual seisukohti nõudmas. Toimusid erinevad arutelud nii kohalike kui ka kaugemalt ettevõtjate, asutuste ja ametnike vahel. Ainus, mis aja jooksul selgemaks sai, oli teema keerulisus, ühiste nägemuste puudumine ning pikka aega vindunud erinevates vormides jonn. Mäletan üsna selgelt, et kõikvõimalike uute esiletõusude ja kohtumiste initsiaatoriteks olid eelkõige paisutamisega seotud ettevõtjad. Loomulikult seni, kuni fookuseks vee erikasutuse lubamine või paisutuse säilitamine tootmisvee tagamiseks. Niipea aga, kui lahendamist vajas talvel elektritootmise tulemusel äärmuslikust vee kõikumisest tekkinud jõe kumuleeruv läbinisti jäätumine ja üleujutused madalamatel aladel, võis omavalitsuse esindaja end kohalike inimeste vara kaitsel ogaraks joosta (kohalikest endist rääkimata), enne kui kõiki osapooli rahuldav lahendus leiti. Ja seda kohaliku tasandi kriisisituatsioonis!

Tulenevalt minu praegusest rollist antud teema suhtes ning kasutatavast arvamuse vormist, võtan siinkohal vabaduse anda osapooltele ja olukorrale mõned kogemustel põhinevad hinnangud.

Kohalikus võtmes oli veel viimase ajani üks olulisemaid murekohti seoses paisutuse likvideerimisega Kunda Nordic Tsemendi veehaare. Tootmise eripära tõttu vajas vabrik arvestatava koguse vett. See oli üks põhjustest, miks ühel hetkel kerkis kolmandale paisule suure raha eest koletu kalalift, mis pole kunagi tööle hakanudki. Kalad, keda tammist üle tõsta, ei pääse allpool olevast paisust lihtsalt mööda. Investeering tehti ära, nõudjateks/juhendajateks keskkonnaküsimuste eest hea seisvad ametkonnad, kuid tulemus null. Ettevõtjad (kaasa arvatud tollel paisul elektrit tootev ja selle käigus jõe veetaset ebaloomulikult ja suures mahus kõigutanu) said tootmisega jätkata ning nende vaates oli asi korras. Rahastajaks Keskkonnainvesteeringute Keskus ning ettevõtjad pooleks. Lisaks null-tulemusele tekitati aga olukord, kus uutele, jõe seisukorda parandada üritavatele üleskutsetele pandi korralik pidur peale. Ettevõtjatel oli täiesti õigusega võimalik öelda, et teie juhendamisel sai investeeritud üüratu raha ja kui te nüüd ütlete, et asi ei sobi, hakkame me kaebama ning tahame seda raha tagasi. Ja seda totravõitu investeeringut hõõruti erinevatel kohtumistel keskkonnaametnikele ikka mõnuga nina alla.

Tänaseks on asjaolud nõnda palju muutunud, et KNC on tootmise senisel kujul Kundas lõpetanud ning ka elektritootmist liftiga varustatud paisul enam ei käi. Viimane seiskus pikkade ja kõikvõimalikes suundades hargnenud kohtuprotsessides erikasutusloa ja keskkonnamõjude hindamise üle. Usun, et ka asjaosalistel endil on keeruline kõiki neid vaidlusi lihtsasti hoomatavalt aja- ja teemateljele paigutada.

Allpool oleval muinsuskaitse all oleval paisul tegutsenud ettevõtja on eespool nimetatud kohtuasjades samuti alati osaline olnud. Nii erinevate kaitsekorralduskavade vaidlustaja kui ka endaga seotud vee-erikasutusloast keeldumise üle protsessimisel. Seisnud muu hulgas vankumatult ettepaneku taga, et lisaks paisule endale ka paisjärv kaitse alla võetaks. Paisu ajalooline pärand ongi olnud nende ainus tõsiseltvõetav argument võrreldes üleval pool elektrit tootnud ettevõttega. Muide kogu selle protsessi juures ongi mulle alati pisut kummastust tekitanud tunne, et muinsuskaitse mingis mõttes naudib olukorda. Ilmselt ei tule palju ette olukordi, kus mõni ettevõtja niivõrd tuliselt muinsuskaitseliste eesmärkide nimel võidelda võtab.

Ehk siis kokkuvõtvalt: meil on kaks üksteise suhtes vastandlikel seisukohtadel ametkonda, kellest üks on passiivselt jäik ja teine pisut narriks tehtuna jonnakas. Ometi seisavad mõlemad õige asja eest. Meil on ettevõtjad, kes on omal ajal kehvapoolse investeeringu teinud ning üritavad olukorrast tippadvokaatide ja näiliselt nendega ühes paadis olevate üllaste ideede ja ametnikega manipuleerides maksimumi võtta. Oleks ju seegi hea, et isegi kui riik tootmise lõplikult kinni paneb, mingi õiglane kompensatsioon selle eest laekuks!? Meil on loodus- ja elukeskkond, mille nisade küljes on aegade jooksul häbitult riputud, ning lootus haavade iseparanemisele lohutab vaid lolli. Kõige selle juures on kohalikul omavalitsusel ja kodanikul aga päris keeruline ja ebamugav kaasatuks või vahendajaks olla. Kelle eest ja kuidas seista?

Olen linna juhtimise juures olles oma sõnavõttudes mitmeid kordi osutanud, et kui Kundat millegi poolest üldse esile tuua ja uhke olla, siis on see kompromisside loomise kunst. Need kontrastid, mida mainitet looduse lüpsmine ühes siinkandi ürgsusega loovad, on võimsad. Siinkandis varasematel aegadel tegutsenud ettevõtjad ja kohaliku elu eestvedajad on näidanud, et loodus ja tööstusmuskel on võimalik koos eksisteerima panna. Ja nii, et keegi väljasuremisohtu ei satu. Kõrvuti väärikas tööstusajalugu ja tehniline innovatsioon ühes mere, jõe, metsade ja liigirikkusega. Me elame rohelises linnas, tundmata tööstuste olemasolust hoolimata seejuures, et meie elukvaliteedil miskit erilist viga oleks. Nüüd on aeg meie jõel teha kompromiss, mis ka kompromiss on. Unustame ära need mõned neetud megavatid, mida see hapraks jäänud jõgi meie energiabilanssi anda suudaks ning kipakas-alandavad liftid ja kruvid, mida kalad ilmselt kunagi kasutama ei hakka. Avame järk-järgult paisud ja taastame jõe loodusliku väärikuse. Tööstuslik väärikus selle kallastel ei kao ju kuhugi! Me ei pea ka toda muinsuskaitse alust paisu täielikult maha lõhkuma. Piisab, kui me eemaldame osa tammist, kindlustame alles jääva ning rajame selle juurde ekspositsiooni, mis meie kuulsusrikast elektritootmist ning sellega kaasnenud rõõme ja muresid järgmistele põlvkondadele objektiivse õpetunnina selgitada aitavad.