Karikatuur.

Riigiaparaat ja riigi rahakotist sõltuva perearstkonna mõned reklaamnäod pluss mõni valveviroloog rääkisid kaua, et koroona pole gripist ohtlikum, vastupidi. Nakkusoht Eestis pidi olema väike. Seda veel ajal, mil juba mõnda aega rullusid lahti sündmused Itaalias ja Hispaanias. Hiinast ja muust Aasiast rääkimata. 

„Eksperdid“ ja meedia võimendasid riigiaparaadi ja üksteise sõnumeid. Välismaa ja kohalike tippteadlaste seisukohti ignoreeriti pikalt ja jonnakalt. Slängis nimetatakse sellist käitumist tuima panemiseks.

Tulemus: riik on abitu, surmade hulk progresseerub. Täna hommikuse, 5. aprilli seisuga vajab Eestis uue koroonaviiruse tõttu haiglaravi 130 patsienti, 17 inimest on juhitaval hingamisel, haiglatest on välja kirjutatud 62 inimest. Surnud on 15 inimest. Ametlik nakatunute arv on 1097, tegelikku teab taevas ise. On spekuleeritud, et see võib olla kuni 20 korda suurem. Pikka aega riik ei testinud võimalikke nakatunuid, raiudes, et selle järele puudub vajadus. Tegelik põhjus: lihtlabase vassimisega üritati kinni mätsida fakti, et puudus testide tegemiseks vajalik instrumentaarium ja võimekus. Oli see siis testide, reaktiivide, laborivõimekuse, kaitsevahendite või kõigi nende puudus korraga. Terviseamet ja Sotsiaalministeerium olid jaanuarist alates sedavõrd hõivatud avalikkuse (ja iseendi) rahustamisega (loe: eksitamisega), et magati maha aeg, mil saanuks riigi olematut kriisivarustust mujalt maailmast mõistliku kättesaamisajaga täiendada.

Koroona marssis sotsiaalministeeriumi ja Terviseameti silme all hooldekodudesse – 03. aprilli seisuga oli see jõudnud 19-sse Eesti hooldekodusse, kus on meie kõige haavatavamad. See on riigi poolse tegemata töö, eitamise, vassimise, otsustamatuse ja viivitamise otsene tagajärg.

Alkohol oli tähtsam kui koroona või mis tahes muu kriis

Kui alkoholi vastu võitles ministeerium viimse veretilgani, tekitades piirikaubanduse ja riigile sadu miljoneid eurosid kahju, siis koroonal on lastud korralik hoog sisse saada. Kas lastakse möllata viimse elavani? Riigi taktika oleks justkui salaamivorsti jupitamine lõikude kaupa. Meie vastutajad ei kasutanud süllekukkunud võimalust õppida teiste – ennekõike Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa – vigadest. Juhid tuginesid ebakompetentsele ekspertiisile ja soovmõtlemisele. Ilmekas näide on kaubanduskeskuste piirangute kehtestamine: 24. märtsil anti avalikkusele teada, et piirangud hakkavad kehtima ….27. märtsist! Kui paljud poed üritasid enne lockdowni võtta, mis võtta annab, siis löödi avalikult risti Sportland. Riik oli ju kuskil põõsas, kui oli vaja kiiresti ja otsustavalt kehtestada kohustuslikud (mitte soovituslikud!) liikumispiirangud ja mitte viivitada kaubakeskuste sulgemisega. Sportlandi juhtum oli asjade loomulik käik. Nemad ei ole pandud riiki juhtima ja vastutama. Vastik on lugeda, kuidas omaenda piinliku ebakompetentsuse taustal ja pärast rohkem kui kahe kuu jooksul räägitud rumalusi serveerib Tanel Kiik, pakatades reipusest ja ülevoolavusest, ajakirjanduses (04.04 PM Arter) tänaseks kujunenud olukorda nagu mingisugust riigipoolset töövõitu: 

EI OLE vabandus, et paljuski on meil juhtunud sama, mis mujalgi maailmas. Siinse halva valitsemise ja halva kriisihalduse maksavad kinni MEIE lähedased oma eludega. Tegelikult võib igaüks meist olla riskigrupis, ise seda teadmatagi. Riigi poolt tehtud vigade, asendustegevuste, hoolimatuse, organiseerimatuse, kaose, valetamise ja kinni mätsimise eest on tänase seisuga maksnud eluga 15 inimest.

Kuidas me oleme sellisesse seisu sattunud? Paratamatult tekib rida valusaid küsimusi. Olukord on liiga raske ja ohtlik, et pead liiva alla peita ja teeselda, et kõik on korras. Paljud arvajad on väljendanud seisukohti nagu “hobuseid keset sõitu ei vahetata”, “hoiame töörahu”, “tibusid loetakse suvel” jne. Isegi president Kaljulaid. Mina aga küsin: kui usaldust on kuritarvitatud, kuidas saab teeselda, et kõik on korras? Mängus on ju inimeste elud, meie kõige lähedasemate elud. Kui usaldust ei ole, ei ole tõhusat kriisihaldust. Sellest sai hästi aru endine poliitik Evelyn Sepp, kes juba mõnda aega tagasi kutsus üles tegema kriisijuhtimise alal personaliotsuseid. Praegu ei ole katsetamiste aeg stiilis anname-veel-ühe-võimaluse-nad -on-palju-vaeva-näinud…. Ajaloost teame, et sõdade ajal on väejuhte isegi hukatud keset viltu kiskunud sõjakäike. Võetagu seda kui metafoori ja utreeringut, aga usalduse taastamine läbi kukkunud Terviseameti ja Sotsiaalministeeriumi suhtes on ülioluline ja selle nimel tuleb neil esiteks oma vigu tunnistada ning teiseks tuleb otsustajatel kaaluda, mida teha usalduse taastamiseks veel. Ei näe, kuidas seda veenvalt teha ilma personaliotsusteta. Kuidas laenata veel 1000 eurot inimestele, kes sind juba korduvalt 100-ga lohku tõmmanud?

TERVISEAMET AMBRASUURIL

Tahaks näha inimest, kes kinnitaks käsi südamel, et on rahul Terviseameti tegevuse ja avaliku kommunikatsiooniga koroonakriisis. Siia alla läheb pidev eksimine kõigi vähegi oluliste hinnangutega ja oma vigade mittetunnistamine. Ei oska nimetada ühtegi nende prognoosi või hinnangut, mis oleks osutunud adekvaatseks.

Nende õigustuseks võib öelda nii palju, et tegelikult on see amet valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi poolt aastaid alarahastatud ja alamehitatud. Sealt vaatab vastu pädevusprobleem juba tippjuhtkonna tasandilt. Kummalgi kahest kriisi esindusnäost, ei peadirektoril Merike Jürilol ega erakorralise meditsiini osakonna juhatajal Martin Kadail pole arstidiplomit. Rääkimata doktorikraadist. Rääkimata epidemioloogia alasest ettevalmistusest. Kogenematu ja erialase kompetentsita juhtkond ei suudagi näha pädevusprobleeme ning aastate jooksul omandatud ametkondlikku mugandumist alumistel tasanditel. Mis on Terviseameti juhtide käitumises õigustamatu, on nende katsed oma tegematajätmisi ja ebapädevust kinni mätsida. Nii saime 25. märtsil Terviseameti juhi Merike Jürilo poolt Postimehele antud intervjuust teada, et neil olnud juba veebruaris valmis prognoosmudel, aga seda ei jagatud avalikkusega, et….. mitte paanikat tekitada. Mudeli järgi ennustati 30 000 haigestunut. Kuulge, sõbrad, kas te ikka tahate seda mängu mängida, et teadsite ja ei öelnud?! Inimeste teadmatuses hoidmine ohu suurusest ja eksitamine on sigadus, aga tegelikult on see ilmselt ka kriminaalkuritegu. Karistusseadustikus on asjakohane paragrahv:

§ 192.   Nakkushaiguse ja loomataudi leviku ohu põhjustamine.

(1) Nakkushaiguse- või loomatauditõrje nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku loomataudi leviku oht, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku loomataudi leviku oht, – karistatakse rahalise karistusega.

Kui Terviseametil oli tõesti olemas reaalne ohuhinnang, siis kutsun üles Eesti Vabariigi uurimisorganeid alustama kriminaalmenetlust ja selgitama välja, kas ametnike poolt on toime pandud kuritegu, mille tagajärjel on tänaseks surnud 15 inimest ja teadmata arv surmasid ootab veel ees. Kes olid selle võimaliku kuriteo toimepanijad, kes kuriteole kihutajad ja kes kaasa aitajad.

SOTSIAALMINISTEERIUMI KULISSIDETAGUNE MÄNG

Tegelikult pole tänane kitsikus, häda ja mure niivõrd Terviseameti süü, kui Sotsiaalministeeriumi probleem. See on ministeeriumi tegemata ja halvasti tehtud töö. Terviseameti sõimamine käesolevas kriisis on veidi nagu arusaamatuses kutsika pistmine ninapidi põrandale lastud loigu sisse. Kriisihalduse paika saamiseks tuleb mõista, et tegelik süüdlane on Sotsiaalministeerium, mille rüpes amet tegutseb. Ministeerium on see, kes on mehitanud ja (ala)rahastanud Terviseameti. Ministeerium on see, kes on söötnud valitsusele, kriisikomisjonile ja avalikkusele ette ebapädevaid analüüse, puudulikke ohuhinnanguid, uinutav-magusaid valesid, lükanud oma pingilt ette sobivaid “eksperte”. Räägitakse, et isegi ameti pressiteated käivad ministeeriumi tippametnike laualt enne väljasaatmist läbi. Üldistatult võib öelda, et valmisoleku puudumine mis tahes kriisideks on Sotsiaalministeeriumis pikema aja jooksul krooniliselt tegemata töö. Avalikkuse süsteemne eksitamine oli tõenäoliselt kantud moosivargalikust instinktist oma patte ehk tegematajätmisi ja ebapädevust tervishoiuhalduses varjata lootuses, et ehk läheb see karikas veel seekord mööda. Ei läinud.

2019 sügistorm ei äratanud kedagi

Tegelikult viimane häirekell enne koroonakriisi, et Eestis on asjad tervishoiuala kriisihalduse ja –valmisolekuga päris räbalad tuli 2019 sügistormiga. Arvate, et selle põhjal asuti kribinal-krabinal puudusi kõrvaldama? Vale! Ministeerium üritas hoopis haiglate ja kiirabi kui elutähtsa teenuse valmisoleku nõuete täitmist  oma määrusega 3 aasta võrra edasi lükata. Üldse tundub, et selle maja modus operandi on aastaid kui mitte aastakümneid olnud tegemata töö, ebapädevus, tohutute kuludega projektide korstnasse kirjutamine, avalikkusega manipuleerimine, vastutamatus ja oma arvukate vigade kinni mätsimine. Minevikku vaadates oleks tore kui mõni päris ajakirjanik võtaks vaevaks küsida hiilgava riigiametniku, kantsler Marika Priske käest, kuidas ta siis ikkagi selle SKAIS2 projekti eest vastutas ja kaugel riik selle projektiga on? Kas vastutuse võtnud ja miljoneid eurosid riigile kahju tekitanud Priske asus seda ka isiklikust rahast hüvitama?

AJAJOON

22. jaanuar

Terviseameti nõunik Irina Dontšenko, kelle vastutusala on epidemioloogiline valmisolek, teatab Postimehele antud intervjuus, et Eestis võib end tunda turvaliselt. Sissetoomise oht külla olevat, aga riigisisese leviku võimalus on madal. Piisknakkusena leviva viirusega nakatunud ju ometigi siseriiklikult kedagi teist ei nakata!?

25. jaanuar

Terviseameti erakorralise meditsiini juhataja Martin Kadai räägib „Ringvaates“, et Euroopas viirus tõenäoliselt laialdaselt levima ei hakka.

30. jaanuar

Irina Dontšenko ütleb Õhtulehele, et kui viirus leviks hästi inimeselt inimesele, siis oleks selle levik suurem.

1. veebruar

Sotsiaalminister Tanel Kiik ütleb, et viirusekandjad võivad Eestisse jõuda, kuid pädevad riigiasutused on valmis kohapealset levikut ohjama.

13. veebruar

Tartu Ülikooli meditsiinilise viroloogia ja mikrobioloogia professor Irja Lutsar, kes hiljem võeti valitsuse kriisikomisjoni COVID-19 tõrje teadusnõukoja juhiks, ütleb Õhtulehele, et koroonaviirus pole eriti nakkav ega surmav ja kohe saab vaktsiin valmis. Lutsar ütleb, et Eesti on valmis!

22. veebruar

Perearstide Liidu juhatuse liige perearst Karmen Joller nimetab PM Arteris ebaprofessionaalseks ajakirjanikke, kes riikliku koroonakommunikatsiooni kriitikaga suhtuvad ja nimetab riigi tegutsemise suhtes skeptilisi inimesi mõtetes koroonasse nakatunuteks.

25. veebruar

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) tervisealaste hädaolukordade juht Mike Ryan ütleb, et veel pole pandeemia, aga riigid peavad valmistuma epideemiaks! Eesti Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai ütleb õhtul „Ringvaates“, et riikides, kus on ette võetud ennetusmeetmeid, reageeritakse üle. Võrdleb taas koroonat gripiga. Ironiseerib: „Me ei ürita ju iga hooaja alguses, septembris või oktoobris gripihooaega erimeetmete, eriolukorraga kuidagi ära hoida.“ 

27. veebruar

Hommikuses Postimehes ilmub lugu, mille sisu saab kokku võtta kolme sõnaga: „Eesti on valmis!“ (koroonaga võitlemiseks). Selleks ajaks on korratud valmisoleku mantrat juba nii jaburalt palju, et huvitaval kombel pole Sotsiaalministeeriumi establishmendi poolt tehtud Facebooki profiilipildi raami, millel oleks kirjas: „Eesti on valmis!“

Hommikuses „Terevisioonis“ kuulab irve näol sotsiaalminister Kiik Katrin Viirpalu küsimusi ja teatab, et Tallinnas on esimene koroonajuhtum. Siseminister Mart Helme soovitab valitsuse pressikonverentsil määrida koroonaviiruse vastu end hanerasvaga sisse, panna soojad sokid jalga ja sinepiplaastrid kehale. Tema nooruses koroonaviirust ei eksisteerinud. Olid ainult ansamblid Hallo, Fix, Hübriid ja Vitamiin. Pole teada, kas viimase kuulamine koroona vastu aitab. Aga võib arvata, et iga ansambel, kus Mart laulis, aitab.

Terviseametnik Dontšenko, kes 22. jaanuaril ei osanud siseriikliku levikut ette näha, tundub Delfi eetrisse jõudmise ajaks kuskilt ajusopist üles leidnud epidemioloogile kohased teadmised ja analüüsivõime ning ei välista, et Eestist võib kriisipiirkond saada. Kadai, keda juba selleks ajaks võiks pidada täielikuks tolaks, räägib päeval toimuval pressikonverentsil, et mingit ohtu Eesti ja Tallinna inimestele pole. Õhtuses “AK-s” teatab tüüp, et eriolukorrad ja karantiin pole koroonaviiruse piiramiseks sobivad meetmed. Tuleb hoopis juhtumid kiirelt avastada. Vähemalt on nakatunud avastatud. Ilusad suured numbrid statistikas! Tegelikult mitte. Veidi hiljem selgub, et testida siiski… on vaja ainult vanureid ja riskigruppe, kui neidki. Kadai üleskutset täna vaadates kõlab see peene irooniana.

Uljaspäid leidub selleks ajaks nende hulgaski, kes otseselt mõistuse ja käed patsiendile külge panevad. Näiteks Võrus asuva Lõuna-Eesti haigla ravijuht Agnes Aart võrdleb Lõuna-Eesti Postimehes koroonat gripiga. Paanika olla üle võlli.

28. veebruar

Professor Irja Lutsar nakatuda ei karda.

Tanel Kiik teatab, et riigis mitte mingeid piiranguid vaja pole.

2. märts

Mida-teie-ka-teate-mõtlemine lööb välja Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehel Tõnis Möldril, kes kiidab ERRis riiki professionaalse ja tarmuka tegutsemise eest. Teadusajakirjanik ja Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud Marju Himma süüdistab Vikerraadio päevakommentaaris inimesi hirmu külvamises ja sellega teiste nakatamises. Saaremaa vallavalitsus kutsub Terviseameti heakskiidul Milano võrkpalliklubi koroonaviirust levitama.

3. märts

Sotsiaalminister Tanel Kiik ei näe ikka vajadust kuidagi reageerida. Levikut pole vaja ennetada. Nakatage üksteist mõnuga! Ostke kirstutootjate aktsiaid ja osakuid.

4. märts

Riiklik esikloun, terviseametnik Kadai võrdleb pressikonverentsil taas koroonat gripiga. Saaremaal mängitakse itaallastega esimene matš koroonapalli. Või oli see võrkpall?

5. märts

Riigikogu liige Oudekki Loone soovitab külastada Itaaliat. Väike koroonareis? Viirus paketi sees.

6. märts

Kristiine Gümnaasiumi õpilasel avastatakse koroona. Kool suletakse. Irja Lutsar tunnistab Delfis oma eksimust. Levikut ei ole võimalik peatada. Kuid on seisukohal, et ohtlikum on gripp. Andekas kloun – ükski lihas näos ei liigu kaamera ees – Kadai ei näe eriolukorral mõtet, see oleks üle pingutamine. Tema sõnul pole koroonaviirus rahvatervist kahjustav.

7. märts

Terviseamet väidab, et koroonaviirus ventilatsiooni kaudu ei levi. Hiljem osutub see pooltõeks. Merike Jürilo räägib AK-s, et koroona peatab kevad. Kevad, mis juba aprilli alguseks tükk aega Kadriorus puude all on hiilinud nagu ühes laulusalmis, on hoopis koroonale hoogu juurde andnud. Meie mõistes juba üsna suvise ilmaga Itaalias on samal ajal koroonapommid lõhkemas.

8. märts – 10. märts

Kadai võrdleb AK Nädalas taas koroonat gripiga. Eesti Arstide Liidu eestseisuse esinaine Vivika Adamson peab Terviseameti tööd heaks, isikukaitsevahendeid jätkuvat.

11. märts

Kuvatõmmis. Marek Strandbergi postitus Facebook`is.

Terviseamet soovitab rahvusvahelised üritused lükata aasta teise poolde. Marek Strandberg küsib Facebookis, et mida seni oodati? Sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse asub Facebookis tuliselt Terviseametit kaitsma. Tema sõnul teeb Strandberg Terviseameti ametnikele liiga, sest nood on jaanuarist saadik teinud tõsist tööd, et koroonaviiruse levikut ära hoida. Samuti leiab, et koolide sulgemine teeks rohkem kahju kui kasu. Samal päeval teatab Tšehhi koolide sulgemisest. Riigiametnik Maris “kõigi keeldude ema” Jesse, kes võtab oma haldusala ametkonna kaitseks sõna, keelab oma kommentaarile viitamise või selle kasutamise väljaspool Facebooki.

Kuvatõmmis. Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Maris Jesse kommentaarid Marek Strandbergi postituse all.

Üks väheseid, kes kogu jamas algusest peale mõistlikku juttu on nii avalikkuse ees kui sotsiaalmeedias ajanud, korduvalt hoiatanud, soovitanud testida ja prognoosinud olukorda, ongi keemikuharidusega Strandberg. Teine seesugune on Tartu Ülikooli rakendusviroloogiaprofessor Andres Merits. Merits jagab sama päeva Eesti Ekspressis tasakaalustatud ja ausat infot, mitte ei püüa igal sammul viirusohtu pisendada.

Samuti ei ole võimalik ülehinnata kodanikualgatuse korras kaasa mõtlema asunud teadlaste, arstide ja muude spetsialistide panust. Loetlen mõningaid: meestearst Margus Punab pakkus Facebookis välja süsteemse kriisihaldamise plaani, mida ei Terviseametil ega ministeeriumil ei paista siiani olevat, matemaatik Sven Laur postitas analüüsi Covid-19 leviku matemaatikast, oma mudeli on loonud teadlaste grupp Krista Fischer, Mario Kadastik, Jaak Sõnajalg, Kaido Lepik, Jaak Vilo, Kadri Haller-Kikkatalo, Mait Raag. Riigi jaoks tuli see 25. märtsil avalikustatud mudel nagu külm dušš. Au ja kiitus kõigile spetsialistidele, kes riigi poolse ebakompetentsuse ja valed läbi nägid ning oma parimate teadmistega Eesti inimestele appi tõttasid. Au ja kiitus ka tublidele meedikutele ja kõigi teiste elukutsete esindajatele, kes ennastsalgavalt inimesi abistavad.

Kas riigil ka mingi teaduslike meetodite järgi koostatud ja tõsiseltvõetav viiruse leviku mudel on? Mina ei tea. Avaldatud seda igatahes pole.

Aga vahepeal otsustas ministeerium, et paras aeg on hakata valmistuma tagala kindlustamiseks ja näo päästmiseks läbi kiire infooperatsiooni.

Kuvatõmmis. Taavi Tillmanni postitus Facebook`is.

Endise sotsiaalministri, tänase Riigikogu liikme, šampanjasotsi Ossinovski, Ossinovskile ja tema juhitud ministeeriumile kaasakiitja dr Taavi Tillmanni ning riigi kriisikomisjoni teadusnõukoja esimehe, staarviroloog Irja Lutsari koostööl tehakse nobedasti avaliku arvamuse uuring, eesmärgiga tuvastada elanikkonna  puudujääke koroona kohta informeerituses. Puudujääke ei leitud, enesestmõistetavalt. On vana PR tõde, et kui häda käes, siis väike uuring ikka aitab. Nipp on ainult, et ise peab saama küsimused ja metoodika teha. Aga kes maksab, see tellib muusika. Ja metoodika.

Uuringu viis läbi Norstat ja toimus see perioodil 18. – 23. märts. Kuna mingeid andmeid pole dokumenteeritud või on nendele juurdepääsu sotsiaalministeerium keelanud, pole teada, mil hakati uuringut planeerima, milline oli metoodika jne. Kuid küsimused viitavad sellele, et nende koostamisel polnud eriolukorda välja kuulutatud. Palju on meedias olnud juttu, inimeste tähelepanekuid, et muukeelsed inimesed pole informeeritud eriti hästi. Vähemalt tollel hetkel, mil see uuring läbi viidi, oli see nii.

Miks sotsiaalministeerium ei teinud uuringut Tartu Ülikooli või Tallinna Ülikooli rahvatervishoiuga tegelevate teadlaste koostöös, vaid valiti endine minister, kes oli kõigi keeldude ema ministeeriumisse tooja 2016 ja viimase 5 aasta jooksul kõige kauem ametis olnud sotsiaalministrina kaasvastutav riigi puuduliku valmisoleku eest? Miks kaasati uuringusse Ossinovski klaköör dr Tillmann? Miks arvati, et on õige kutsuda uuringusse panustama viroloog, kes tolleks ajaks oli juba mitmeid kordi pidanud sööma oma sõnu koroonaviiruse kohta? Kas läbiviijad olid Maris Jesse isiklik valik? Palju said Ossinovski, Tillmann ja Lutsar maksumaksja raha töötasuks, palju maksti Norstatile? Miks esitletakse artiklis dr Taavi Tillmanni kui justkui sõltumatut „Londoni Ülikooli kolledži teadurit“, kuigi tema sõltumatuse seab kahtluse alla varasemalt nii sotsiaalministeeriumi kui SDE ja Keskerakonna äge kiitmine? Ja – üllatus, üllatus – Taavi Tillmanni isa Vallo Tillmann on ministeeriumi haldusala asutuse, Ravimiameti palgal nõunikuna.

Kuhu jäi full disclosure? Muide, ministeeriumis sosistatakse et Ravimiameti peadirektor ja Maris Jesse pidid olema väga head sõbrannad. Juhus? Võibolla.

12. märts

Peaminister Jüri Ratas ja valitsus kuulutasid siiski välja eriolukorra, millega kaasnesid mõningad keelud ja koolide sulgemine. Samal ajal valmistus Tšehhi sulgema piire. Sahinad käivad, et eriolukorra kehtestamist ei toetanud Tanel Kiik.

Maskid ja testid

16. märtsil tulevad esimesed teated meditsiinisektorist, et kaitsevahendeid napib. Maske pole. Kindaid pole. Aga Eesti oli ju valmis? Kogu avalik kommunikatsioon põhines pideval korrutamisel: „Eesti on valmis!“ Tegelikult polnud. Narvas asuval HIV kliinikul tekib mure, neil saavad vahendid otsa. Ühele perearstikeskusele saadab maske Hiinas elav eestlasest patsient, kes sama keskuse arsti nimistus.

Ettevõtjad hakkavad pakkuma oma abi. Terviseameti dokumendiregister täitub kirjadega ettevõtjatelt, kellel on Aasias või mujal kontakte, et saaks tellida isikukaitsevahendeid. Samal ajal kirjutati ajakirjanduses, et Leedu on juba saanud otse Hiinast maske. Sealhulgas tuleb Terviseametile pakkumine lugupeetud ettevõtjalt, kes tarnib kilekotte ühele suurimale Eesti kaubandusettevõttele. Tema äripartneri ja sõbra kaudu kahe nädala jooksul saaks Eesti sertifitseeritud 560 000 maski. Ta pole siiani saanud vastust. Ka paljud teised pole. Ratase poolt kaitsevahendite hanke eest vastutama pandud ja bravuuriga tegutsema asunud Jaak Aab nimetab neid kauboideks.

Jaak Aab hakkas maske otsima. Pidevad lubadused. Kohe tulevad. Ei tule. Mingid jamad. Lõpuks osad tulidki. Aga kogu seda jama oleks saanud ära hoida, asju kiirendada, kui me oleks võtnud vastu omaenda ettevõtjate abi. Jaak Aab pole mingi kangelane. Tema tegutsemine vastab poliitilise konjunkturisti profiilile, kes on sõnades suuremad kui tegudes, aga soovivad noppida poliitilisi punkte. Näidata, et partei ja riik tegutseb.

Maskide puudus eesliinitöötajatele pole ainuke probleem maskidega. Meil on maskide kasutamise juhenditega korraldatud Terviseameti poolt täielik mask(ita)ball. Korrutatud, et mask tervet inimest ei säästa. Välismeedias räägivad eksperdid samal ajal muud. Aga saate aru, mask ei aita? See on Terviseameti seisukoht. Mask on haigele. Mask tervet ei säästa. Terviseameti pressiesindaja Simmo Saar teab, mask ei aita. Saite aru? Eksperdid räägivad, et igasugune näokaitse on parem kui mitte midagi. Aga Terviseamet räägib kannatlikult, et mask ei aita! Isegi Irja Lutsar toetab täna juba maskide võimalikult laialdast kasutamist, aga Terviseamet ei murdu. Kurb on, et sellise iba ajamine võib kahjuks tuua järjest uusi, tarbetuid ohvreid. Tahaks küsida, et kas keegi vastutab ka inimeste eksitamise eest? Kuhu jäävad meie kuulsusrikkad ja üliagarad uurimisorganid, kes võitlevad nii ennastsalgavalt kirjanik Kaur Kenderi, Tartu abilinnapea Artjom Suvorovi, Tallinna ortopeediaarstide ja kelle kõigi vastu veel siin väikses vabariigis? Ah et ressurssi ei jätku?

Mitmetes riikides, näiteks Tšehhis, tehti näomaskide kandmine kohustuslikuks. Neid nappis, aga inimesed asusid kodududes ise õmblema. Sest Tšehhi peaministrilt tulnud sõnad olid kindlad nagu kirjutab Katrin Pauts 3. aprilli Õhtulehes. Ja võib-olla peaks meiegi peaminister rohkem sõna võtma. Rääkima kindlas kõneviisis. Lõpetama ümara jutu veeretamise. Andma välja määruse, et mask olgu kohustuslik. Tšehhi osas tuntakse muret, kas nad on autoritaarsuse poole teel, sest peaministril on väidetavalt autoritaarsusele kalduvaid omadusi. Aga vähemalt on nende kõrval meetmed, mis tunduvad viiruse peatamiseks asjakohased. Meil piiratakse inimeste põhiõigusi, kuid selle käigus tehakse asendustegevusi, molutatakse ja mätsitakse kinni, viiruse ennetamisel ja tõrjumisel aga suurt abi ei paista. Ei maske, ei teste, ei päris trahve, kõike on liiga vähe ja liiga hilja. Sörgime sündmustel sabas, paneme tuima.

Testimine

Probleem pole ainult maskidega. Meil ei testita kõiki koroonasümptomitega inimesi rääkimata inimeste mass- või juhutestimisest (üksikute eranditega, ajakirjandusest jäi silma, et Võru politseijaoskonnas toimus juhutestimine). Sümptomid kattuvad gripiga. Perearst Karmen Joller väidab, et perearst oskab koroonat ära tunda ilma testimata. Laustestimine pole vajalik. Füüsikud, keemikud ja matemaatikud aga hoidku oma suud kinni. Ärgu trügigu ennustama nakatunute arvu, ärgu rääkigu materjalidest, millega näo kattes võib viirust vältida. Sama väidavad teisedki „idamaa targad“. Meedia poolt on vastutustundetu kriitikavabalt sellise jama levikule kaasa aidata. Teie ka vastutate inimeste ees. Riigipoolseks blufiks osutus lubadus, et testima saavad kõik patsiendid, kelle perearst leiab testimise vajaliku olevat. Tutkit!

PERH ja Tartu Ülikooli Kliinikum avaldavad soovi saada ravimifirma Cepheid poolt toodetud kiirteste, mis hoiaks kokku aega kui raha. Terviseamet ei luba, sest Euroopas pole neid turule veel lubatud. Tavalisi koroonateste pole ka, alles loamenetlus käib. Aga kiirtestide osas pole võimalik mõtlemisvõimetu bürokraadi arust erandeid teha isegi epideemia olukorras, kus inimesed surevad. Käsulauad on ees.

26.03 soovisin selle kohta kommentaari Terviseametilt. Telefon ainult tirises. Keegi vastu ei võtnud. Ei pressiesindaja ega peadirektor. Proovisin ka ministrit. Tanel Kiik vastab, aga ei kommenteeri. Las Terviseamet kommenteerib. Ei saa kätte? Ikka pöördu Terviseameti poole. Isegi kui keegi seal vastaks, siis mis mõte on üldse pöörduda nende poole, kui Terviseamet peab allikate sõnul iga kriisiaegse pressiteate kooskõlastama sotsiaalministeeriumiga? Võib-olla nad kardavad tänaseks kommentaare jagada.

Märtsi viimasel päeval teatab Terviseamet, et Cepheidi testid tulevad. Lõpuks. Meditsiiniteadlased suutsid siiski ametnikud surve alla panna. Üheksas Eesti haiglas saab edaspidi proovi vastused 45 minutiga.

LÕPETUSEKS

Me ei tea, kui kaua kriis kestab. Palju sureb. Palju nakatub. Aga üht me teame. Sellele on pannud aluse hooletus, saamatus, tegemata töö, vastutuse puudumine, bürokraatlik ja üleolev ülbus ja õelavõitu haldussuva. Kuulame Terviseametit, sest seal on…eksperdid. Professorit, sest ta on…ekspert. Sotsiaalministeeriumi, sest seal on …eksperdid. Perearstide Seltsi juhatuse liikmeid, sest …nad on eksperdid. Eksperdid mis valdkonnas ja kui sügavalt? Kas meediaväljaanded ei suuda endale seda lihtsat küsimust esitada? Pealegi pole isegi ekspert ilmeksimatu. Ekspert võib olla ebakompetentne täielikult või mõnel teemal. Täna on sellel tagajärjed. Meedial on siin oma kahetsusväärne roll – pole vaja iga tähelepanunäljas püünele trügijat eksperdiks kuulutada. Igor Mangi ei taha koroonaeksperdiks? Ja kui keegi on korduvalt eksinud, siis äkki lõpetaks edasiste “ekspertiiside” tiražeerimise ära, et hoida ehk veel suurem kahju ära.

Ja üldse lõpetaks sellise kilplasliku kriisihaldamise ära, kus mätsitakse kinni kellegi tegematajätmisi ja püütakse nägu säilitada. Kuulakem edaspidi päris eksperte. Ja kui endal mõistust ei jätku, et teri sõkaldest eraldada, siis küsiks targematelt nõu. Ehk saab kriis normaalselt hallatud ja viiruse levik peatatud. Juba on teadlasi mõnevõrra kuulama hakatud, Arkadi Popov pandi kriisikeskuse meditsiiniteenistuse pukki. On näha ja tunda, et muutunud on suhtumine maskidesse. Mask aitab. Isegi Irja Lutsar hakkas nii rääkima.

Ainuke, kes eriti midagi ei räägi, on Maris Jesse. Terviseala asekantsler, kelle vastutusala on kogu tervishoid. Ta on Tanel Kiige kael ja ta on vait. Võttis ainult sõna TÜ Kliinikumi juhi ametist vabastamise kohta. Ei sõnakestki koroonakriisist. Miks? Kas on häbi? Või on hirm? Et suu lahti tehes hakatakse küsima ebamugavaid küsimusi? Ehk on aeg, et kõigi keeldude emal keelata edaspidi endal Sotsiaalministeeriumi uksest sisse astuda? Kriisivalmisolek ja koroonaviirus vajab rohkem tööd ja teadmisi kui loosungite korras õllega võitlemine või endiselt lemmikministrilt uuringute tellimine.

Temaatiline arutelu Kohaliku Info Keskuse Facebook`i lehel.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here