1970-ndate väga varajane algus ühes Eesti maakülas umbes Eestimaa keskel, laias laastus Pilistvere ja Võhma vahel. Ümberkaudsed mehed on tulnud uudistama veidralt kandilist autot, tõsi, juhipoolne küljepeegel on siiski ümmargune. Sellist ei ole varem oma silmadega nähtud. Kokkuvõte on karm: “Venelane on selle itaalia viati pealt puhtalt maha viksinud, auto plekk on nii nõrk, et võib pöidlaga sisse vajutada. Mis siin inimesest järgi jääb, kui midagi juhtub!” 10 aasta pärast sõidavad külas kõik Žigulidega, küljepeegelgi on muutunud kandiliseks.

1990-ndate algus umbes samas kohas. Mõned mehed on vahetunud.  Vaatluse all on Ford Sierra. Kokkuvõte on sama karm: “Välismaa masin ei ole mõeldud meie teede peal liikumiseks. Veermik ei pea vastu.” 10 aasta pärast on kõik mehed oma sierrad teiste või kolmandategi “välismaa masinate” vastu välja vahetanud. Sama koha lähedal paar aastat tagasi. Auto on punane, meestest on enamus vahetunud, aga hinnang on jätkuvalt karm: “Maagaasi peal sõidab? Tema ei lähe sul Võrumaa mägedestki üles, tõmmet ei ole ja kolvid keerab ka tuksi. Ei õlita. Üheksakümne kaheksaga tuleb sõita, see ei ole veel ära solgitud.” Tuleb tuttav ette või ei tule? On see meile hästi iseloomulik olla kõige uue suhtes skeptiline, kahtlustav, tõrjuv? On selles suhtumises mõisaaja pärand, kui oma talupoja mõistusega mõisnikut üle kavaldada proovisime ja paljudel juhtudel arvasime, et see õnnestus. Arvasime.

Üheksakümne kaheksas maantee on Iisraelis pikim. See algab Liibanoni piiri lähedalt ja kulgeb laisalt lõunasse, möödudes Galilea järvest, kulgedes edasi piki Jordaania piiri Eilati suunas. Tee on võrdlemisi üksluine, kui läbid kõrbemaastikku. Siis jõuad Surnumereni – maailma kõige madalamasse ja müstilisemasse paika. Vaated on lummavad. Aga kuklas on ka teadmine, et kogu see ilu kaob ära. Surnumeri aurustub, see on kahjuks paratamatus, alles jäävad soolad ja mineraalid. Jättes kõrvale mõned Iisraeli-poolsed kuurordid, on Surnumere ümbrus võrdlemisi inimtühi. Kuni jõuad Surnumere lõunaossa ja möödud hiigelsuurest mineraalväetiste tehaste kompleksist, kus toodetakse kaaliumkloriidi. Esimesel korral peatud ja vaatad seda suurt torude ja korstnate rägastikku mõistmatusega. Aga järgmistel kordadel saad aru, et seegi on paratamatus ja kahtlemata valikute küsimus. Selles maailma paigas on võimalik kaaliumkloriidi toota. Ning sa lepid selle suure kompleksi olemasoluga. Või ei lepi, on ju seegi valiku küsimus.

Kunda on põnev, väga põnev linn. Olen selle linnaga viimase viie aasta jooksul tuttavaks saanud, püüdnud sellelele linnnale omalt poolt midagi anda, võõrustanud siin külalisi ja neile seda linna ning selle olemust avada püüdnud. Olen endale Kundast leidnud suurepäraseid kaaslasi. Olen rõõmustanud, kui Kunda tänavad on pikkadel pimedatel öödel valgemaks muutunud (kui oluline on elekter) ning imetlenud päikeseloojangut väga õnnestunud rannapromenaadil. Aga ma väldin ka Koidu tänava auke ja pori ning kehitan imestunult õlgu, kui viimastel aastatel jaanipäeval linna sisse sõites loen, et “meil on teede lagunemise aeg.”

Kunda linna kuvand Eestis on ikka veel möödunud aegades kinni. Tsemendilinn, tolmulinn jne. Kunda ei jää suurte maanteede äärde. Kundast ei sõideta mööda, Kundasse sõidetakse. Kui sõidetakse. Kunda samastub paljudele tsemendivabrikuga. Kahtlemata, kui mõisahärra John Girard de Soucanton poleks oma jalutuskeppi mutimullahunnikusse torganud ja kui ta poleks olnud nii uudishimulik, oleks selle paiga lugu olnud ilmselt hoopis teistsugune.

Viru-Nigula valla koduleheküljel on kirjas valla nõrkused. Need on elanike arvu vähenemine, taristu mahajäämus ning kvalifitseeritud tööjõu nappus. Ehk siis Viru-Nigula vald ja Kunda linngi vajavad energilisi inimesi. Sõna energia algupärane tähendus on muuseas teovõime.

Viimase aasta jooksul on räägitud tuumaelekrijaama rajamise võimalusest (ja vajadusest) Eestisse. Ühe võimalusena on kaalutud ka rajada jaam Kundasse. Teema on kahtlemata tundlik. Tuumasõda, tuumakatastroof, võidurelvastumine, tuumakiirgus – kõik selgelt negatiivse fooniga sõnad. Mäletame Tšernobõli ja Fukushima katastroofi. Aga tuletame meelde, et esimesel kurval juhtumil oli peapõhjuseks ülipüüdlikkus ja inimlik lollus ning teisel juhtumil ärahoidmatu looduskatastroof. Ja loodame, et tänapäeva tehnoloogia ja keskkonnanõuded hoiavad ära halvima.

Võimaliku asukohana on Kunda puhul välja pakutud Kunda sadama ja Letipea neeme vahelist hetkel metsa ja võsaga kaetud ala Lontova vahetus läheduses.

Olemata mingilgi määral vastava ala spetsialist, julgen siiski arvata, et tuumajaam Eestisse lähitulevikus rajatakse. Fossiilkütuste aeg meie ümber saab lihtsalt ümber, energiavajadus jääb inimkonda saatma selle eksistentsi lõpuni. Kunda on tööstuslinn ja ilmselt selleks ka jääb. Kas tsemendilinnast peaks saama tuumalinn? Kas tuumajaama rajamine toob Kundasse kvalifitseeritud tööjõu, kes Kundas mitte ainult ei tööta, vaid endale ka siin kinnisvara soetavad? Kas tuumajaama rajamine tähendab seda, et pikas perspektiivis muutub Kunda võrdlemisi trööstitu välisilme atraktiivsemaks? Kas tuumajaama rajamine tähendab seda, et inimesed üle Eesti hakkavad sõitma Kundasse uudishimust, siia raha jätma, puhkust veetma? Kas tuumajaama rajamine tähendab seda, et ka Lontova elanikud tunnevad, et nende huvidega on arvestatud. Kas tuumajaama rajamine tähendab seda, et maailmgi õpib Kunda näitel, milline peab olema kaasaegne ja innovaatiline kõrgtehnoloogiline rajatis? Kas siin võiks olla rahvusvaheliste konverentside korraldamise keskus? Kas Kundasse tuleb korralik reisisadam, arvestatav hotell?  Kas tuumajaam tähendab seda, et Eesti energiavarud ei sõltu enam üldse Venemaast? Liiga lennukad mõtted? Aga jaatavad vastused võiksid Kundat muuta. Muuta põneva tundmatuseni…