On 4. märts, kell on pisut üle südaöö. Riigikogu valimised on möödas. Ma ei tea kuidas teile, kuid mulle tundub, et see käratsev-konkureeriv bande läheb iga korraga aina suuremaks. Nii uute nägude kui ka nimekirjade poolest. Issanda loomaaed on kirju, on keegi öelnud, ja eks võimenda seegi toda efekti. Kogu selles erisuste kirevuses on äärmiselt keeruline silma paista. Mis omakorda sunnib nii pükse maha laskma kui ka lippe lehvitama. Virutamagi, kui parasjagu kasulik tundub. Kellele kuidas. Nüüd algab uus faas. Osad on solvunud, osad pettunud, mõned ülbust, mõned kuraasi juurdegi saanud. Vägisi on tunne, et ees on keerulised ajad ning läheb kaua, enne kui keegi rahumeelselt tööle hakkab. Kuidagi kasinalt tundub meie riigijuhtimisse seda va andestamist ja lugupidamist jäänud olevat. Eeskujud või asjad…