Võitlus riigilollusega on põhiseaduslik õigus

38

Pea sada aastat tagasi teadsid soomlased, et piiritus on 96%, keeluseadus aga 100% hullus. Viimaste aastatel on aga Eesti poliitikud need, kes seda vana tõde kuulata ega mõista pole tahtnud, tõmmates sellega sotsiaaldemokraatidele – Jumalale tänu! – loodetavasti pikemaks ajaks vee peale.

Tegelikult on sama tee Eestis kord varem juba läbi käidud. Viimaste aastate alkoholipoliitika sarnaneb paljuski Eesti 1920. aastate algusaegade omaga: alkoholi kättesaadavuse piiramine ning aktsiisitõusud alkoholihinna järsuks tõstmiseks iseloomustavad nii toonast kui ka praegust olukorda. Samuti nagu seegi, et tõketele vaatamata joomine ei kao, vaid omandab pigem suuremad ja laiemad mõõtmed. Ometi pole Jumala päikese all midagi uut, sest tõdes kirjanik Hugo Raudsepp (Milli Mallikas) ju juba 1920. aastal, et „alkoholi keeld joomist ei ole takistanud“.

Minu kadunud vanaema, kes oli lõpetanud ainult tsaariaegse külakooli, aga oli sellele vaatamata targem ja haritum kui nii mõnigi tänapäeva bakalaureuse- või magistrikraadiga noor, armastas ikka öelda, et küll kirves kivi leiab. Leidis ka! 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses oli selleks kiviks massiline salapiirituse sissevedu, mida suudeti lõpuks vähendada riigipiirituse hinna ligi 20% langetamisega 1933. aastal ja lahja alkoholi, s.t õlle- ja veinimüügi vabaks laskmisega. Siis ei tasunud salapiiritusega hangeldamine enam sisse kukkumise vaeva. Enne seda vedasid salapiiritust kõik, kes said – põlvepikkustest poistest kuni vanadeni ja meestest naisteni, sest totaalsele rumalusele peabki vastama totaalse allumatusega. Rahva hulgas ei võetud piirituse sissetoomist, laialilaotamist ega müümist kuriteona, sest lollusevastane võitlus ei kvalifitseeru sellisena ühelgi mõeldaval moel.

Kummalisel kombel on tänapäeval samasugusele riiklikule rumalusele reageeritud aga hoopis leebemalt, mis on allakirjutanus tekitanud küsimuse eesti rahva ettevõtlusvaimu kadumisest. Jah, me kõik viriseme ning käime Läti Vabariigist odavat alkoholi ostmas ja mõned isegi müüvad naabrimehele pudeli või paar, aga pole ühtegi märki sellest, et Lõuna-Eestis, kus elatustase on üks riigi madalamaid, oleks tekkimas massiline salaalkoholi maaletoojate ja edasimüüjate võrgustik, mis oleks katnud riigi odava välismaise alkoholiga – soovitavalt alkoholikontsentraadina tuntud piirituse ning õlletünnidega, mis oleks keeranud veelgi enam tilgatumaks riigi aktsiisitulud, nagu juhtus ka endistel aegadel, aga ka liigkasuvõtlike kaupmeeste kasumitulud, ja viinud mõlemailt rahuliku une.

Riigilolluse vastu võitlemine on iga kodaniku põhiseaduslik õigus ja kohus!