Mõni aeg tagasi sattusin kuulama ühte vestlust teemal, kas gümnaasium on kutsekoolist etem.  Arutelust käis läbi üks mõte, kus öeldi, et gümnaasium on tugevatele ning kutsekool nõrkadele. See oli lause, mis pani mind tagantjärgi sellele teemale pingsalt mõtlema. Miks suhtutakse aastal 2019 kutsekoolidesse endiselt nii negatiivselt?

9. klassi alguses olin ma surmkindel selles, et peale põhikooli lõpetamist astun ma edasi gümnaasiumisse, ning muud võimalust mul polegi. Kutsekool ei tulnud kõne allagi. Pean tunnistama, et kaks aastat tagasi kuulusin kahjuks veel nende inimeste sekka, kes kutsekoole alahindas, ja see mõte, et ma võiksin omandada ametit ja keskharidust korraga, ei kerkinud kunagi päevakorda. Tundsin, et kui minust ei saa gümnasisti, siis olen justkui kehvem ning olen valinud kergema vastupanu tee. Peagi mõistsin, et selline hoiak on vale ning ma ei oleks tohtinud üldse nii mõelda. 

Kui põhikool lõpetatud, langetasid mitmed tuttavad oma valiku kutsekoolide kasuks. Peale seda minu arvamus muutus täielikult. Miks? Sest ma sain teadlikumaks. Arvan, et suuresti põhinebki noortel ja ka täiskasvanutel kutsekoolidest vale arusaam, sest nad ei tea seal pakutavatest võimalustest. Rääkides oma tuttavatega, kes on õppinud ja õpivad praegugi kutsekoolis, ütlesid pea kõik sarnase lause, et kuna nad teavad seda, mida nad tahavad õppida ja kus töötada, siis nad tunnevad, et seal jõuavad nad rutem eesmärgini kui gümnaasiumis. Nad tõid välja, et nende meelest on areng kiirem, sest pidevalt saab end proovile panna kutsevõistlustel nii kodumaal kui ka riigist väljaspool. Nad ei mõista, miks arvatakse, et seal justkui ei saa nii head haridust kui gümnaasiumis ning pooled uksed elus sulgevad, kui gümnaasiumi asemel kutsekool valitakse.

Minu tuttavate seas on neid inimesi, kes on valinud alguses gümnaasiumi, kuid loetud nädalate pärast siiski sealt lahkunud ja kutsekooli läinud.  Nad on öelnud, et gümnaasium poleks olnud ka kõige parema tahtmise juures nende jaoks. Võib öelda, et sama kiirelt kui nad tulid, olid ka läinud. Ja see ongi okei, see ei tee neist nõrgemaid. Kutsekool ei anna kehvemaid teadmisi eluks või viletsat töökohta. Kõik sõltub inimesest endast ning gümnaasium ei ole kindlasti see koht, mis garanteerib pärast lõpetamist hiigelsuure palga ja juhtivad positsioonid. „Gümnaasium on vabatahtlik ja siin ei pea olema, kui õppida ei taheta“ on lause, mida kuuleb küll vist iga gümnasist päevas kõige rohkem. Jah, see ongi vabatahtlik, aga samal ajal ka sunniviisiline, vähemalt mõnede jaoks. Isiklikult arvan, et asi ei ole niivõrd tahtmises kinni, vaid hoopis milleski muus. On olemas õpilasi, kellel ei jäänud lihtsalt muud üle kui tullagi gümnaasiumisse, sest vanemad ei aktsepteerinud kutsekooli. Arvan, et haridus on valdkond, kus vanemad peaks andma noorele vabad käed ja leppima tema valikutega. Pole mõtet suruda lapsi kooli, kus nad olla ei taha, sest see ei anna neile mitte midagi juurde. 

Edukus, hea elu, töö, palk – kõik need on tegelikult iga inimese enda teha. Siin ei mängi rolli see, kas lõputunnistusel on kooli lahtrisse märgitud gümnaasium või kutsekool. Tähtis on õppida seal, kus õpilane tunneb, et talle on parem. Tähtis on langetada oma valikuid ise ning lähtuda eelkõige iseendast. Arvan, et on mõttetu hoida inimesi koolis, kus nad olla ei taha, see ei anna neile midagi juurde. Oleks aeg saada üle arvamusest, et üks haridus on teisest olulisem ja rohkem väärtuslikum. Igal asjal on oma tähtsus.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here