Põhikooli lõpueksamite kaotamisest. Veelkord.

122

Viimastel nädalatel on Eesti haridusavalikkust ärevil hoidnud põhikooli lõpueksamite kaotamine. Peetud on emotsionaalseid väitlusi („Suud puhtaks!“, Tallinna reaalkooli rahvusvaheline konverents) ning arvamust avaldatud läbi erinevate meediakanalite. Kuigi esialgu pigem emotsioonidele rõhunud arutelu jõudis käesolevaks nädalaks lõpuks ka konkreetsemate argumentideni, katkestas leitud hoo (nagu selle kohmakalt ka sisse lükkas) poliitikute pealiskaudne kämmal. Mart Helme teatab 17.10 Postimehele antud intervjuus, et EKRE fraktsioon kavatseb eelnõu blokeerida. Sellegipoolest tasub aga siiani peetud arutelu lähemalt vaadelda – nii asja sisulise mõistmise kui ka protsessi juhtimises tehtud vigadest õppimiseks.

Kuna vastaste hääl kõlas tuntavalt kõvemini, alustan nende seisukohtadest. Kasutatakse laias laastus nelja argumenti:

  • Eksamiks valmistumise pingutus ühes eksamipinge ja -stressiga on oluline kogemus;
  • Standardiseeritud eksam annab kvaliteetset infot nii õpilaste edasijõudmise kui ka kooli/õpetaja töö tulemuslikkuse hindamiseks;
  • Eksam õppemeetodina aitab kaasa nii õppetöö kui ka teadmiste süstematiseerimisele;
  • Eksam ning sellega kaasnev hirm on oluline õpimotivatsiooni toetaja.

Kahtlemata on eksamiks valmistumisega kaasnev pingutus ühes eksami käigus kogetava pinge ja stressiga väärtuslik kogemus. Seda tuuakse välja ka pea kõigis erinevates aruteludes. Igasugune sihipärane ja püsivust eeldav töö aitab kaasa taoliste harjumuste kujunemisele. Veelgi enam – oluline on selle käigus ka ennast ja oma võimeid paremini tundma õppida. Kui taolist tööd ja eneseanalüüsi toetab kõrvalt veel ka kogenud õpetaja, on tulemus veelgi mitmekihilisem.

Tegelikkus ei pruugi aga nii roosiline olla. Minule tundub, et sageli kujuneb eksamiks valmistumine siiski pigem ühe aine piires drillimiseks ning kogemuseks vajaliku stressiga on õpilane eelkõige üksi või toetavad teda kodused. Kes tuleb paremini toime, kes halvemini. Taoline toetamine eeldab head õpilaste tundmist ning kindlasti ka individuaalset lähenemist. Õpetaja professionaalina on selleks võimeline, kuid kas ei takista seesama kindlatesse raamidesse surutud standardiseeritud eksam individuaalseks lähenemiseks vajalikku õpetaja otsustusvabadust? Teada ju on, et ka praegu saab kooli lõpetada mitterahuldava eksamitulemusega. Sellisel juhul koostatakse õpilasele koolieksam ning hinnatakse teda lähtuvalt tegelikest võimetest. Miks ei võiks pingutuse ja stressiolukordades käitumise treenimine olla sellisel juhul juba varem õppetöösse integreeritud? Küllap ongi, kuid kas alati ka teadlikult?

Rõhutatakse ka seda, et ühtsed lõpueksamid on tõhus vahend kokkuvõtete tegemiseks ning ainsaks haridusstandardi kvaliteedigarantiiks. Seda siis nii õpilase kui ka õpetaja vaatenurgast. Tõepoolest – eksperdi koostatud test ja selle alusel saadud numbrilised tulemused aitavad hinnata nii õpetaja enda kui ka kooli valikute õigsust. Samuti aitab töö möödunud aastate eksamiülesannetega mingil määral seada orientiire alles alustaval õpetajal. Kuivõrd lihtne on aga õpetajal lakoonilisest numbrilisest tagasisidest tagantjärele sisu välja noppida? Emakeeleõpetajast abikaasaga eksamiperioodil arutledes kuulen sageli selgelt, et tööde hindamisel käib peamine arutelu eelkõige n-ö läbi õpilase, tema arengut ja võimeid arvestades. Ühise eksamitööde kontrolli käigus arvestatakse konteksti äärmiselt laialt, sellega viiakse kurssi kolleegid ning töös olevaid vastuseid tõlgendatakse süvitsi. Lõpptulemuseks on aga ikka ja ainult lakooniline number, mille kujunemisesse pühendatakse heal juhul mõni protesteerima kippuv lapsevanem.

Kuidas aitab möödunud õppeaastate keskmise hinde kõikumine teha õigeid valikuid järgnevate aastate tööks, kui tegelikult on hinnet mõjutavaid muutujaid tohutult palju? Ja mida annab too lakooniline number õpilasele? Kas ta oskab peale selle, et mõnele konkreetsele teemale sai liialt vähe aega pühendada, järeldada midagi ka enda laiemate arusaamiste, püsivuse, stressiga toimetuleku või analüüsivõime kohta? Saades tulemused vahetult enne lõpuaktust, suvevaheaega ja uude kooli(astmesse) siirdumist?

Hoopis tugevam paistab esmapilgul argument, mis puudutab eksamite eel ja ajal toimuvat õpetajate koos- ja arendustööd. Ilmselt aitab see ühtlustava tagant tõukajana pedagoogika arengule päris palju kaasa. Samas tekitab üpris palju kummastust kaudne väide, et ilma riikliku eksamita ei suuda õpetajad ei koolis ega ka aineühendustes koostööd teha. Mis peaks ometi seda takistama? Ministeerium vastab, et riiklik seire on ka edaspidi oluline. Seda ei tohiks kasutada aga piitsana õpimotivatsiooni suurendamiseks. Lahenduseks pakutakse erinevates kooliastmetes läbiviidavaid tasemetöid, mis olekski selge eesmärgiga välishindamisele. Õpilastele selle eest hindeid ei pandaks, tulemusi kasutataks õppetöös tehtud valikute standardiga võrdlemiseks ning valdkondlike muudatuste tegemiseks. Väidetakse kohe, et kui hinnet ei tule, on lastel sellest tööst ükskõik. Kas ikka on? Kui teadmised on üldised ning piisavalt kinnistunud ei teki ilmselt ka probleeme tasemetöö sooritamisel. Sel sügisel katsetatud loodusteaduste tasemetöö on juba aga palju ärevust põhjustanud – küsimused olla olnud umbmäärased ning eeldanud lastelt liiga palju teadmisi! Tegelikkuses eeldas töö lastelt pigem analüüsivõimet ja loomingulisust…

Väheoluliseks ei saa pidada ka eksami rolli õppetöö ja teadmiste süstematiseeriana. Kahtlemata mõjutab see õppe sisu ja selleks valmistumist ning toetab teadmistes ja oskustes tervikliku süsteemi loomist. On see aga tõesti ainuke selline meetod? Tõenäoliselt lähtuvad riiklike eksamite koostajad õppekavas kirjeldatud pädevustest ja õpiväljunditest ning püüavad kokku seada võimalikult läbilõikelise ja ammendava töö. Pigem kipub aga too valdkondlik süsteemsus ikka ja taas asenduma süsteemse drillimisega eeldatavate (!) olukordade lahendamiseks. Kuidas valmistab tihti robotlikkusele kalduv drill õpilasi ette määramatusega toime tulemiseks? Eespool viidatud toimetulek pingeolukorra ja stressiga muutub sellisel juhul lihtsalt hirmu abil õppima sundimiseks.

Üsna kurvaks kisuvadki argumendid siis, kui teemaks tuleb õpimotivatsioon ja selle kujundamine. Vägisi jääb mulje, et peale riikliku hirmupiitsa rohkem enam mingisuguseid tõsiseltvõetavaid motivaatoreid polegi. Kuni selleni välja, et kõlavad hüüded: „Ilma pole motivatsiooni kooli lõpetamiseks.“, „Teadmised muutuvad halvemaks.“, „Hinne peab olema, muidu pole vastutust ja hirmu.“, „Teismeline on „oma arust kõigeteadja“ ja talle ei selgita sisuliselt vajadust ära.“. Veelgi enam – eksamite kaotamine „Mõjub Eesti arengule halvasti.“, „Kahjustab Eesti inimeste konkurentsivõimet.“, „Viib ühiskonna mandumise ja lõhestumiseni.“ Lisaks klassikalised: „Eksamid on alati olemas olnud.“ „Tavad kannatavad.“ Tõenäoliselt just sellised hõiked pealtnäha arukate eestkõnelejate suust sundisid mind seda analüüsi koostama, kuid peletasid õlakehituse saatel arutelu juurest eemale ka mitmeid teisi, kes muidu huvi tunnevad.

Kui aga meil on nagunii võimalik kool ära lõpetada ilma eksamit läbimata? Kui me nagunii õpetajatena (ka praeguse süsteemi juures) tunne(ta)me ja analüüsime õpilaste tegelikku edasijõudmist ning arvestame ka laiemat konteksti? Kui me teame, et me õpilasele anname eksamitulemused vaid lakoonilise numbrina ning tal pigem puudub motivatsioon neid tulemusi analüüsida, siis miks me selle süsteemi muutmise vastu nii tigedalt võitleme? Seda enam, et aruteludest välja kumav mõlema poole ühisosa näitab selgelt – praegune süsteem vajab muutmist, riiklik seire on vajalik ja kool/õpetaja on õpilase individuaalsel hindamisel parim (ja ka praegu juba tegev) valik. Eksamite kaotamise pooldajad rõhutavadki, et oluline on õpilase kujunemine ennast juhtivaks õppijaks ja selleks ei ole kohane kasutada riikliku seire piitsajõudu. Tuuakse muu hulgas välja, et eksam ei ole ometi ainus õppimise stiimul, väidetagu emotsionaalselt mida tahes. Ei maksa sellele liialt suurt, isegi võluvitsalikku tähendust omistada. Kui me soovime kasvatada uut tüüpi koolikultuuri, liikuda ennast juhtivate õpilaste poole, ei saa me olla niivõrd ühekülgsed.

Ja veelkord, pagan võtku, mis värk selle hirmutamisega on? Kust see tuleb? Või noh, ma vist tegelikult tean…

Eksamite kaotamise pooldajad kasutavad kokkuvõtvalt järgmisi argumente:

  • Ennast juhtivaks õppijaks kasvamiseks ei ole kohane kasutada riiklikku seire piitsajõudu;
  • Õppetöö tulemuslikkuse hindamine peaks olema laiem ning aitama senisest enam ka õpilast;
  • Kool ning õpetaja eksperdina suudavad valida ise õpilasest lähtuva sobiva meetodi pädevuste kontrollimiseks ja kogemuste andmiseks;
  • Eksamiks drillimine õppemeetodina ei ole mõttekas ning ei täida laiemat eesmärki.

Kuidas eespool toodud teise poole omadega kõrvutatuna tunduvad? Ons seisukohad tõesti niivõrd konfliktsed või on hoopis tegemist samasuunaliste ettepanekutega ühiselt süsteemi arendamiseks?

Mulle siiralt tundub, et üldiselt räägivad mõlema poole esindajad samas keeles ja sarnastest asjadest. Kuna aga muudatuse sisseviimist pole ministeeriumi poolt arukalt juhitud, on jäänud väheseks aega omavahel väidelda ning selle efektiivsusele jättis olulise pitseri järsu muutuse ohuga kaasnenud ehmatus. Ehk siis pigem võiksid poliitikud (nende nõunikud, juhtiv-ametnikud) ennast lisaks ametkondlikele asjaajamisviisidele kurssi viia ka muutuste juhtimise üldlevinud ja parimate praktikatega. Äärmiselt loll on aga nüüd, kui arutelu hoo sisse on saanud, sellele koalitsioonis piduri panemine. Ärge muretsege, härrased riigijuhid, teile selle arutelueksami eest hinnet nagunii ei panda. Või siis vähemalt praegu mitte.

2 KOMMENTAARID

  1. Kaido, kõik mis Sa kirjutad on õige. Me kipume unustama vaid selle, et eksamid kui seesugused on lihtsalt tavapärase õppeprotsessi üks osa ja mida Juku ei õpi, seda Juhan ei oska. Sellepärast peakski eksameid korraldama (ja mitte ainult pärast 9. klassi), et Jukud õpiksid, kuidas eksameid teha, et Juhanid nendega ülikoolis ilma läbipõlemata hakkama saaksid. Küllap peakski eksamite korraldamise metoodika paremini läbi mõtlema ja muutma nad pelgast ühekordsest teadmiste kontrollis millekski, mis õpetab pigem eksami kui nähtusega hakkamasaamist. Põhikoolis ei sõltu neist ju sageli miski, aga ülikoolis võib sõltuda. Seega võiks kool täita ikkagi oma õpetamise funktsiooni ja mitte minna lihtsama vastupanu teed. Aga ma olen juba piisavalt kaua koolist eemal olnud, ehk räägin ma millestki sellisest, mis juba ammu pole meie haridssüsteemis esmatähtis…

    • Ma ju tegelikult toon välja, et eksam õppemeetodina on okei ning selle kasutamine pingeolukorras käitumise harjutamiseks ning õpetaja toel stressiga toime tulemiseks on samuti vajalik. Keegi ei keela ka praegu koolil valida sobivaid, vajalikke ja meelepäraseid õppemeetodeid nende samade oskuste arendamiseks ja kogemuse saamiseks. Selleks ei ole vaja riiklikku piitsa, mille sisuliselt ainsaks tagasisideks õpilasele on number ning mis kooli lõpetamise otsuse juures sisulist rolli ei mängi. Teeme paremini kui praegu, on asja uba.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here