Väga kift vaib, kella kahe-kolme vahel öösel, ma ei tea, palju sees oli, poolteist-kaks liitrit, kõndisin mööda Pärnu maanteed, pilt rämedalt hakkis, foorides vilkusid kollased, taksode plafoonid tõmbasid õhku venivaid jutte, kogu pilt venis, nagu tulnuks kogu see värk magnetit saanud VHS-i pealt.

Kusehäda. Ikka julm kusehäda. Keerasin Pärnu maanteelt Toompuiesteele, venitasin ennast kuidagi Reformierakonna kontori ukse taha ära, hakkasin riista välja otsima, türastund pluusi nurk oli püksiluku vahele kinni jäänud, tõmbasin täiest jõust, ei sittagi ja siis tuli kusi ära. Türa küll!

Läksin edasi, mis sa ikka teed, vaatasin, et rahvusraamatukogu ees seisab keegi suuremat kasvu naine. See saatis minu poole üleoleva ja põlgliku pilgu. „Türastund esimene Eesti,“ mõtlesin, „oskan teid kohelda küll!“, astusin naise juurde ja küsisin otse, kas ta nussi tahab.

Tavaliselt jooksevad eided endil selle peale kontsad alt, see aga oli vait, vaatas mind pikalt, siis muigas kergelt ja no mis siin enam mõelda, lõin talle huiak käe otse kahe jala vahele. Naine võpatas, siis surus end mulle vastu. Eit oli sealt alt täiesti kuiv, vaatasin, et ajan selle asja kiiresti korda, veits aega otsisin kliitorit, ei sittagi, täiesti nagu frigiid, mõned on sellised, tuleb ette, need tuleb kõrva kaudu märjaks ajada.

Ajasin mutile veits kägu, pakkusin viina ka, mõnel aitab lonks häbelikkusest üle saada, tõstsin pudeli talle suu peale, aga no mida ma teen, kui inimene raputab pead ja suud lahti ei tee. Ise võtsin küll kõva lonksu, siis panin mobla pealt Joala „Suveöö“ mängima ja kummardasin ja palusin daami tantsima.

See oli luku võti. Naine naeratas üle terve näo, sirutas käed minu poole, mina rabasin ta haardesse, tantsisime, juutuub valis järjest lugusid ja me olime sealt altpoolt tihedalt koos ja muudkui liigutasime puusi. Eit läks korralikult  käima, tissid olid kõvad kui kivi, ilusad ümmargused nagu kirikutornid, lumivalged, ma võtsin tissi korralikult suhu, lutsisin, naine ainult värises mõnust, siis liikusin keelega alla, tegin nabas paar tiiru ja siis viisin keele sinna päris alla.

Kurat kui pikalt mõnel läheb, kakskümmend minti ja siis hakkas alles midagi mõjuma, pool tundi oli möödas, võtsin paar lonksu viina vahele, ma olin juba täiesti läbi ja siis, kui ma tundsin, et naine on kohe-kohe tulemas, veel oli ainult üle mäetipu saada, pool sammu on puudu, sõitis me kõrvale kuradi punaste-siniste vilkuritega türastunud politseiauto, mul väänati käed sella taha, rauad ümber käte klõpsasid kinni, rohkem ei mäleta pudrunuiagi.

Hommikul kaineris tuli pilt ette. Jube sitt olla, pea valutab, keel on suus paks ja villis, otsekui oleks käia peal teravaks lastud. Mendid naeravad, niiet silmad märjad, kutsuvad mind Don Juaniks, algul mõtlesin nende peale kaebuse teha, aga kui nad näitasid mulle türastunud turvakaamera ülesvõtet, kuidas ma rahvusraamatukogu ees Marie Underi kujule keelekat tegin, loobusin.

Ega päris piinlik oli. Seekord ei tehtud isegi trahvi, mendid said must aru, eks nad ole ka miskitpidi inimesed, ja eks selle tunde ja seksivärgiga on kõigil elus vahel asjad perse läinud.

1 kommentaar

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here