Siin keegi kommenteerija soovitas, et mees, jäta joomine maha. See läks südamesse. Ega joodik siinmaal austust ei kohta, niiet kui nüüd keegi minu pärast muretseda võttis, liigutas see südamepõhjani. Jah, miks mitte maha jätta. Ega eestlane pole mulle selle eest äitäh öelnud, et ma siin Soome riigi pensionit maha juues riigikassasse korralikult aktsiisi maksan. Trahvid lähevad kõik otse Rahandusministeeriumile. Kellelegi ei meeldi lihtsalt su nägu, helistatakse sealsamas mupo välja ja korras. Nii samamoodi anti metsavendasid üles, midagi ei ole muutunud.

Esimene kaine päev oli õudne. Jubedad neelud. Teisel päeval hakkasid koordinatsioonihäired: tahad vetsu minna, aga kui kaks jalga korraga astuvad, on maandumine julm. Kolmas päev oli juba palju selgem, vaatasin Marile otsa ja mõistin, et ei lähe koos temaga enam päevagi edasi – isegi muumia kohta nägi ta sitt välja. Lükkasin ta peadpidi kaminasse ja panin tule otsa. Soojem hakkas.

Neljas päev oli ikka super tunne. Nagu oleks uuesti sündinud, käed sügelesid, mõtlesin, et kui näeks seda meest, kes joomise maha jätta soovitas, kallistaks nii, et kondid ragisevad. Siis vaatasin internetist tööpakkumisi – kui sa ei joo, pead sa millegi muuga  oma aega täitma.

Viinapood vajas müüjat. No mida sa veel mõtled, puhtalt minu ala, läksin kohale, kaupluse juhataja, selline suurte tissidega keskealine daam, kukkus jala pealt ära, kui ma talle kõik kange alkoholi margid ja hinnad peast ette vuristasin. Poole tunni pärast olin juba letis, silt “Õpilane” rinnas.

Vestlesin klientidega, seletasin, mis seguga saab naise pandavaks, mis marki võtta missuguse liha juurde, mida nooremaga eelistada, millega vana tuima tükki pehmeks leotada, missuguse komboga saab endal kõige kiiremini silla alt… Kaupluse juhataja vaatas mind, suu ammuli. Tuli naine, kole nagu öö, ma seletasin talle, kuidas ennast ilusaks juua, tuli piltilus naine, pikkade jalgadega modell, ma seletasin, mida tarbida, et makaronid enne südaööd sõlme ei läheks.

Tuli kurva näoga noormees, küsisin, mis mureks, ütles, et tal on tuim pruut, sellel ei käi suu kinni ega jalad laiali. Küsisin, palju ta kaalub, vastas, et 85 kg. Tegin talle sealsamas kaalu järgi segu, pooleks šampus ja Vana Tallinn, 100 g tequilat, lisasin veel paar salajast komponenti ja lubasin: “Pärast seda litakat on pruudil suu kinni, aga jalad on kaks ja pool päeva laiali. Kui tahad, et paks jälle jalad kokku korjaks ja minema kõnniks, tule läbi, teeme jälle vastava kombo.” Terve järjekord plaksutas, kaupluse juhataja tõi mulle uue rinnasildi “Õpetaja.”

Päev veeres õhtusse, tuli mees, tahtis osta nelja Saku Porterit, mina küsisin, et kas ta nagu mõtleb ka, need on tal kahe tunni pärast otsas, siis on sitt olla ja tagasi poodi naine teda ei lase. “Mis ma siis teen?” küsis mees nõutult. “Võta viin,” soovitasin, “sellega saad keskööni hakkama.” “Aga viinast võib hommikul sitt olla,” arvas mees. “Võta siis teine viin ka,” soovitasin ja mehe nägu läks särama. Kõige lõpuks müüsin talle ka need neli porterit maha, sest õlle pealt on palju lihtsam viina peale üle minna, kui kohe kanget sisse ajama hakata.

Päev läbi jala peal, inimesed tulevad ja lahkuvad abi saanult. Õhtupoole jõuavad tagasi esimesed hommikused kliendid pohmelliga, neile on nüüd järelravi vaja. Kes sai keppi, kes andis naabrimehele molli ja lahendas niimoodi igipõlise tüli ära. Kui kaupluse uksed kell 22 kinni pandi, tuli kaupluse juhataja, vaimustunud, ütles, et ma pole isegi mitte õpetaja, vaid kunstnik, ma olevat tervelt kolm tuhat rohkem käivet teinud kui tavalisel päeval.

Tähistasime veidi. Ma võtsin alkovaba õlle. Kaupluse juhataja oli selline erootiline, suurte tissidega, ütles mulle pluusi lahti nööpides ihara häälega, et mida ma temale soovitaks, et ta on täiskarsklane ega võta alkoholi suu sissegi, aga peast segi tahaks minna. No mis sa sellisega ikka teed, viskasin ta tooli seljatoele ja valasin talle pool pudelit siidrit perse. Hiljem, kui politsei kutsuti, selgus, et see oli ikkagi viga.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here