Selle kuradi orava sai lõpuks ikka persest kätte. Ega see nii lihtsalt ei läinud – loomal on tänapäeval rohkem õigusi kui inimesel. Et kuidas sa viskad looma kodust välja. Loomakaitsjad võivad su kohtusse anda ja siis käid kõik kolm kohtuastet läbi, orav perses. Kui asi Euroopa kohtusse läheb, siis seal oled juba ette kaotaja. Mulle öeldi, et mul vedas, et mul tavaline orav perses oli, olnuks tegemist lendoravaga, siis ma surnuks loom perses, see on nii haruldane liik, et ma ei võinuks ilma keskkonnaameti loata perset ka pühkida.

Algul prooviti käbidega meelitada, siis pähklitega, orav ainult sülitas nende peale, prooviti küpsiste ja tuunikalapirukaga, ei midagi. Ma pakkusin välja, et joon nosu korralikult täis, joodiku sitt haiseb jubedalt, hommikuks on orav kadund. Selle peale öeldi, et see on ebainimlik.

Viimases hädas helistasin parteikontorisse vanale Helmele. Piinlik, aga mida sa hing teed. Ütlesin otse, et olen valge, ei ole pederast, rahvuslane ja korralik kristlane ja nüüd suren orav perses. Et kus on õigus? Mart hakkas naerma ja ütles, et ega ma esimene selline ole, kellel selline häda ette on tulnud, seda juhtub alatasa, see on tüüpviga, enamik meist on selle läbi teinud. Küsisin siis, et kuidas orava välja saab, Mart ütles, et ega muidu ei saagi kui ainult issameiega. Lähed kirikusse ja lased papil sealt tagant niikaua issameiet sisse panna, kuni oraval kopa ette viskab. Et vanasti aeti niimoodi kurja vaimu välja, tänapäeval aetakse oravat.

Läksin siis Kaarli kirikusse ja rääkisin mure ära. Papp läks ennast valmis seadma, mul kästi seniks püksid maha võtta ja altarimaali ette põlvili laskuda ja laup vastu maad panna. Olin seal mõnda aega, orav rahunes ka maha, eks pühal kohal mingi mõju ikka ole, kui äkitselt löödi mulle jalaga täiest jõust vastu perset.

Ma ei saanud algul aru, mis lahti, siis tuli neid pappe järjest juurde ja kõik mulle kallale, peksavad jalgadega ja räuskavad. Püüdsin ühte jalast hammustada, seda, kes karjus, et ma loll olla persega Jeesuse ja risti suunas old, aga katsu sa hammastega see jalg kätte saada, kui see nii kiiresti liigub. Paningi hambad veidi liiga vara kokku, kinganina käis plaks näos ära ja hetk hiljem oli põrand hambaid täis…

Helistasin pärast politseisse, et tahan avaldust teha, kuna sain kirikus peksa. Need ainult naersid ja panid toru ära. Kõndisin koju, võtsin poest liitrise viina ja siis tundsin, et midagi on teistmoodi. Tormasin koju ja katsusin sõrmega järele, algul ettevaatlikult – raibe võib ju hammustada, siis sobrasin kõik korralikult läbi. Orav oli kadunud.

Nägu läks naerule. Peeglist see ilus pilt ei olnud, esimene rida oli hammastest puhas, aga naeratus ei kadunud terve õhtu. Ju nad seal kirikus teadsid, mida teha!

Õhtul vaatasime Mariga jäähokit, Soome ja Kanada, seal polnud kellelgi hambaid, tekkis tunne, nagu oleks omade keskel. Teise silmaga jälgisime europarlamendi valimisi. Mina valisin Ansipi, süda ütles, et peaks Madisoni valima, aga perse mäletas, et hoia tõbras kodunt kaugel.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here