Tulen mina poole ühe ajal öösel mööda Liivalaiat kodu poole, paras samm sees, ja siis äkki pliks-plaks ja siis ta-ta-ta-tataaa, automaadivalang. Mingid mehed jooksevad, uus valang, karjed, kaks tükki jäävad otse kohtumaja ette maha. Viskan mingi Passati taha kõhuli, hõõrun käega silmi, piilun auto tagant välja ja oh puts, siis sõidab kuradi kohtumaja tagant tank välja ja keerab toru otse minu poole, samal ajal on pea kohal mürin, vaatan, üle kohtumaja lendab kuradi helikopter, madalal, valgustab prožektoritega maapinda, all valguslaigus seisab neeger, automaat käes, annab kopteri suunas tina, siis jookseb otse minu poole.

Neeger jooksis minust mööda, panin talle jala taha, see kündis näoga asfalti, millegagi äsada ei olnud, tõmbasin põuest korgi all liitrise ja valasin pagulasele täislitri vastu pead, pudel läks puruks, mees vajus asfaldile. Head viinahaisu korraga terve tänav täis. Võtsin neegri kõrvalt automaadi, pagulane avas silmad ja siis sogas mulle, et tema on Washington. “Dont kill me, I am Washington.”

“I am Kilingi-Nõmme,” ütlesin vastu ja kustutasin piidri kabaga ära. See tundus ikka päris neeger, mitte mingi kuradi korstnapühkija, ega pikalt ei saanud uurida, helikopter oli mul juba otse pea kohal, suunas prožektori otse minu peale, ei jäänud muud üle, kui võtsin maast viinaloigust kiiresti suutäie julgust, hüppasin püsti, andsin lühikese valangu üles ja siis läksin kohe tormijooksule, siin ei olnud enam küsimust, kas elu armas, kui kodumaa on hädas, ja kogu roosa löga ja liberastipask, kõik Rosimannused, Krossid ja trossid magavad, siis tuleb minul Eesti eest võidelda nagu Rambo.

Jooksin ja röökisin hirmsa häälega, andsin tuld, kohtumaja ees oli kõvasti rohkem rahvast, kui mulle esiti tundus, panin valangu sinna, panin tänna, türa küll, vahtisid mulle suurte silmadega hirmunult otsa, mingi sitt püss vist, mitte keegi maha ei jäänud. Hakkasin siis kabaga uhama, see mõjus palju paremini, paar tükki sain pikali, siis jooksin otse tanki peale, no mida sa hing teed, a need tankistid olid mingid eriti kuses vennad, hüppasid välja ja panid suure kisaga mööda Liivalaiat plagama.

Ülejäänud hakkasid mind sisse piirama, tulid muudkui minu poole, vehkisid kätega, karjusid, ma võtsin veel paar tükki kabaga maha, siis jooksid raisad mu kambakesi pikali.

See Nolan ise oli tegelikult mõistlik vana, andis mulle liitrise viski puruks läinud viina asemele. Ma ütlesin, et türa, miks ta silte üles ei pannud, et filmi teete, kust inimene peab teadma. Mees sai aru küll, et see oli tema muna, mitte minu. Tal olid minust suuremad mured: kellelgi Pattinsonil läksid munad kõhuõõnde ja moll püssikabaga nii segamini, et teda ei kannatavat paar kuud üles võtta. Ühel kaameramehel läks kaks rida hambaid kurku, a sellel neegril, Washingtonil, see piider oli ka näitleja, sellel läks kergemini, möll käis, mul ei olnud aega talle kurki perse lükata. Nad said kõik filmi peale ka, ma ütlesin, et kui neil sellest kasu on, võivad nad seda kasutada, kui mind tankiga koju viivad. A no eks vaadaku ise.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here