Lugemisaeg: 2 minutit

Kadunud Mari küsis ikka, et Jukka, miks  sa jood. Küsisin, aga mida joodik tegema peab. Mitte jooma? Mari ütles, et ma olen südamega mees, et  ainult see, mis kõik tuksi keerab, on joomine. Ega ta mõistnudki, et kui ma asju südamesse ei võtaks, siis võib-olla poleks jooma hakanudki. Aga mina ei suuda südameta elada. Asi on aususes,  joodiku aususes, mina ei keeruta nagu Ratas, mina tõmban londi umbe ja ütlen otse näkku.

Jooma hakkasin 80-ndate lõpus teatris. Pole tähtis mis teatris, see on konfidentsiaalne. Olin kuulsuse tipul, ajasin Ada Lundverile kätt püksi, sain kogu aeg peaosi, üks nädal olin Hamlet, teine nädal Raskolnikov, mina olin üldse esimene mees, kes 90-ndate algul taasiseseisvunud Eestis pederasti mängis. Minu kohta kirjutati, et ma olin parim ümberkehastuja. Oi olin! Minu ainus viga oli, et ma olin nii südamega asja juures, et mul oli raskusi rollist välja elamisega. Marile ei olnud minu pederasti aeg kerge.

90-ndate alguses liikusin erasektorisse. Saalid olid publikust tühjad, teatrid kõrbesid. Olin kehadublant, käisin igasugustel ärikohtumistel, raha ei mahtunud taskutesse ära. Üks päev olin Meelis Lao, teine päev Rein Kaarepere… Aga ei olnud karta, et minu kaliibriga mees pikalt kutsetööta jääb. 1993 novembri lõpuks kutsutigi mind “Õnne 13” Johannese ja Alma vahele kolmandat mängima, pidin Almale fuck-buddy’t tegema…

26. novembril 1993 oli mul viimane tööots erasektoris. Tallinn, Pärnu maantee – olin Koit Pikaro kehadublant, mina ei teadnud midagi, et mingi Pullapea kriis käib, kui äkki jäägripealik Asso Kommer minu pihta tule avas. Jalg lasti läbi, kukkusin pikali, pildi viskas eest ära.

Kui pilt ette tuli, oli selge, et kõik on läbi. Ei saanud minust Alma fuck-buddy’t, kes see lonkurit tahab, mul ei olnud isegi haigekassat. Üks keskturu mustlaseit võttis kuuli pintsettidega jala seest välja ja kusi haava peale, muuga polnud tol ajal desinfitseerida. Pärast telekast vaatasin, kuidas Pikaro kiunub, lonkab ja valetab. Tema on ohver, temale on jalga tulistatud. Perse! Ise istus samal ajal, kui Pärnu maanteel paugud käisid, litsimajas ja see pauk, mis seal käis, kui ta üldse käis, läks hoorale perse, mitte Pikarole jalga, nagu ta väidab. Niiviisi!

Siis aitas, kruvisin korgi pealt ja tõstsin pudelipõhja taeva poole. Aastaid pimedust, ainult kõige eredamaid hetki mäletan: Michael Jackson Tallinnas, Lennart Mere matused ja kui see Evelini plika mingi noore mehega litsi lõi. Öölaulupidu mäletan kah.

Aprilli lõpus oli üle aastate kõige ilusam deliirium. Istusime Tõnis Mäega pisarsilmil laua taga ja laulsime: “Munn on must ja murelik kui eesti rahva tulevik”. Akna taga vuhises vendade Sõnajalgade tuulikupark ja all nende marssis uues ärkamisajas kogu eesti rahvas loosungi “Minu munn on puhas” all.

Kui pilt ette tuli, oli kõik korraga kenasti. Mari istus teisel pool lauda nagu ikka, pea kergelt rinnale vajunud, iseenese kauniduses mumifitseerunud, laual oli tema peene käekirjaga kirjutatud sedel: “Jukka, kui ärkad, siis võileivad on kapis. Sinu Mari. 17.09.1997.”. Võtsin ta hellalt, kandsin voodisse ja võtsin teda niisama kuumalt kui meie esimese kohtumise päeval. Hommikul jätsin ta magama ja lonkasin EKRE peakorterisse liitumisavaldust tegema. Praegusel ajal tuleb olla aktiivsem, nii et te veel kuulete minust, kardan, et rutem, kui te arvatagi oskate.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here