Mina olen veel selle põlvkonna inimene, kes lapsena õues mängis. Mängisime muna, rahvastepalli ja küsija perse pulka. Indiaanlasi mängisime ka, keerasime sügisel kuivanud puulehti ajalehepaberisse ja tegime pärast kaklust rahupiipu. Tänapäeva poisid ei mängi munniga ka enam, ainult telefon või arvuti. Mina leiutasin alles hiljaaegu täiesti toreda uue seltskonnamängu.

Kõnnin mina Kristiine Prismas, korv käes, leian inimestest tühja riiulivahe, nimetame selle x vaheks. Võtan riiulilt mingi purgi või pakisupi näppu ja teen näo, et loen pakendil kirbusitta. Silmanurgast näen, riiulivahesse on sisenemas noor ema kolme-nelja aastase poisinagaga, ema otsib midagi telefonist, võib-olla kontrollib kontojääki, poisiraisk üritab samas putku panna.

Panen riiulivahesse kärtsu sitta, summutiga, kogu südamest, tunnen, et korralik ving on üleval, õhk virvendab sinakalt, siis panen pakisupi riiulisse tagasi ja astun kiiresti minema. Pööran kiirustades järgmisse riiulivahesse, kiirustan x riiulivahe esimese otsa juurde tagasi, kust ema poisiga just sisenenud, ootan ära, millal nad pussuvälja jõuavad ja ehmunult seisma jäävad, siis asun kergel sammul nende suunas, kohakuti jõudes peatun, tõmban paar korda ninaga, vean näo viltu ja siis küsin tütarlapselt, et kas tema sittus. Siis ütlen tütarlapsele otse kõrva sisse, et pole hullu, kõigil juhtub, ja astun ostukorviga lõbusalt veheldes minema.

Mäng sai muidugi päriselust võetud. Sama, mida Ansip mängis, mida Rõivas mängis ja mida Kaja Kallas nüüd mängib. Ainult, et oravad situvad kõigepealt poe täis, siis karjuvad, et Ratas sittus ja Helme sittus, kuigi Ratas või Helmed pole tõenäoliselt elus sellesse poodi sattunud ega satugi.

Ega ma läksin hoogu, eelmine päev olin kõvasti hapukapsasuppi söönud, kaks tundi põmmutasin Prismas ja nalja sai kõvasti. Multitalent Mart Sander vandus mulle ema nimel, et tema ei sittunud, et äkki lõi hoopis mingil purgil kaane pealt, Mailis Reps võttis kohe kõik enda peale ja püüdis mind ostukäruga evakueerida. Kurat, pärast õues värske õhu käes naersime nii, et kusi püksis. Mailis lubas kah ikka edaspidi poes käies paar kärtsu panna. Normaalne eit! Igasugu kontingenti käis ja õhtul enne poe kinnipanekut – bingo: tuleb kirss ise ostukorviga, et otse tordi peale ronida.

Kaja Kallas seisab, ostukorv käevangus, seal vahes, kus kõrvitsa- ja seesamiseemned, ja uurib midagi riiulilt. Ma võtan kiirkorras ette mängu lühema versiooni, astun otse Kaja Kallase juurde, koputan talle õlale ja ütlen: „Vaat nii!“ Pingutan korra, ega pikk õhtu pulli tehtud, gaas on juba otsakorral, pingutan veel korra, siis tunnen, et nagu tuleks midagi ja järgmisel hetkel lõi hoopis põhja alt ja sittusin hoopis ennast kuni põlvini täis. Kaja vaatab mulle suuril silmil otsa ja küsib, kuidas ta mind aidata saab.“ Astu tagasi,“ ütlen ja tunnen, et kuradi pask valgub samas kinga sisse!

Ma ei võtnud midagi omaks, mingu perse, turvaruumis vandusin, et proua Kallas sittus, pärast mendis vandusin, et proua Kallas sittus, kirjutasin seal ka sellekohase kuriteoteate, et proua Kallas sittus, pärast hullaris rääkisin muidugi ära, kuidas asjad tegelikult olid ja siis naersime kõik, nii et kõhud valusad. Sinna koguneb viimasel ajal jälle järjest mõistlikumat seltskonda.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here