Käisin arsti juures – ega midagi kiita ei ole. Kõigepealt juba suhtumine, kohe alustuseks kähvati, et mul tuleb suust odekolonnihaisu. Tra, ma ajasin habet, äkki läkski tilk suhu, ma ei ole pea kolm nädalat joonud. Tuletasin jobule meelde, et ta ei hakka mul mandleid opereerima, ta on meestearst. Meestearsti õde pööritas silmi. Istusin toolil ja hoidsin kahe käega jalga kinni, et mitte õekesele sellega perse anda. Mis kuradi õde sa oled, meesterahvas? Oleme ausad, eks, piider…

Arst uuris, mille üle kaeban, ütlesin, et väikestviisi valud on kubemes, et mine tea eesnääret, äkki viskaks pilgu peale. Uuris mu seksuaalelu kohta, et kui sageli, ütlesin, et ikka nii sageli kui võimalik, aga kuna hetkel üldiselt nagu ei ole võimalik, vaatan rohkem televiisorit.

Rääkisin, mis seis on: noored ei viitsi tonksu teha, vanad väga ei jõua enam. Arst ütles, et tänasel päeval võiks juba võimaluste loomise mõttes mõlemat sugupoolt vaadata, pealegi, mees ja mees on kasulik, kuna see, keda parajasti pannakse, saab muuhulgas ka eesnäärmemassaaži. Mul hakkas juba vaikselt iiveldama, ütlesin, et ma olen sealt tagantpoolt jätkuvalt neitsi, selliseid mehi on ühiskonnas mõned üksikuid veel ja vähemalt selle ühe asja jätamegi nii.

Kusejoa survet mõõdeti, arst ütles, et tal endal võik selline surve olla, edasi võeti vereproov ära, siis käsutati püksid maha ja neljakäpakile voodi peale. Ütlesin õekesele, et seisku mul silmade all, käed kõrval, et seni, kuni mul püksid maas, tema mulle selja taha ei seisa, arst kobises midagi, et nad hoolitsevad minu tervise eest, et ma võiks koostööaltim olla, mina ütlesin vastu, et suust tuli odekolonnihaisu, see ei kõlvanud, eks nuusutage nüüd perset, kui sealt teie meelest midagi paremat tuleb. Järgmisel hetkel karjatasin valust, edasi lõi silmade eest mustaks.

Pilt tuli ette, vaatan tagasi, arstil on sinine kummikinnas käes ja sobrab mul selle sõrmega perses. Andsin talle tagant kannaga kubemesse, nii et munakoored praksusid, ausõna, siis hüppasin voodi pealt maha, rabasin laua pealt arvutikuvari ja lõin selle piiderõele kaela, siis tõmbasin püksid üles, läksin ootekoridori ja vajusin jõuetult pingile. Mehed ootejärjekorras kattusid mu silma all külma higiga.

Suured pisarad jooksid mööda põski, ütlesin meestele, et trade ühiskond, kui nad sust muidu jagu ei saa, võtavad sul püksid maha, panevad su neljakäpukile ja lasevad alla. Selka ei kasva tagasi, ammugi mitte see haav, mis südamesse rebiti – nii neid pederaste tehaksegi… Mehed panid üksteise järel punuma.

Mendid kutsuti muidugi välja, arst ja piider kuulati üle, mul väänati käed seljataha ja visati mendiauto peale. Jaoskonnas mõnitati pederastiks, mulle ei antud isegi psühholoogilist abi.  Pärast kirjutasin nii õiguskantsler Ülle Madisele kui ka proua presidendile, et miks on nii, et kui mina neile näpu perse lükkan, saan ma ühiskonna hukkamõistu, aga kui minule näpp perse lükatakse, on see täiesti okei? Siiani pole mingit vastust ja kas te kujutate ette, et siin riigis ka tuleb…

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here