No tantsu- ja laulupidu on nüüd seljataga. Algas ülevalt ja helgelt. Oli „Tuljakut“ ja paar pitsi Riia palsamit, ega alkoholiga oli kitsas, kontroll väravas oli kõva, kohapeal peoalal pakuti hõlma alt ainult korgijooki. See on loll jutt, et see vägistamisjook on, proovisin järele, kas töötab, üritasin mingit Hiiu kandlega vanamutti läbi tõmmata, mutt ise oli selline hakkaja, a no ei vägista sa midagi, kui korgijook sees, sihuke tunne pigem, nagu oleks puuga vastu pead saanud.

Kalevi staadionil nägin, kuidas president tantsis. Väga võimas – hüppas ja kargas sirge seljaga, pöörles ja keerles, lõug ülespoole suunatud. Vot see on väärt kana, mõtlesin. Sööstsin kohe tema poole, ajasin ka selja sirgu nagu kukk ja jalad all tikuks, aga ligi ei lastud – kuus turvameest siblivad tihedalt ümber presidendi, vaatavad kurjalt minu poole ja tantsivad samal ajal täiesti vales rütmis breiktantsu. Breiktants laulupeole ei sobi ka, see leiutati New Yorgis, üks neeger üritas sõitvatelt autodelt ilukilpe alt keerata ja sai surma, teine neeger nägi seda pealt, tegi seda hiljem ilma autodeta ja sai kuulsaks. Aga muidu ei saanud nuriseda, tantsupidu oli küll tantsupeo nime väärt. Laulupeoks valmistusin juba paremini, käisin poes, ostsin sardelli ja värki ja sõin pargis kõhu kõvasti täis, ega kui lauluväljakul midagi osta, läheb kalliks. Hea hinnaga kala oli poes, võtsin kohe paraja juraka, et pärast laulupidu panen kodus soola. Siis laadisin ennast rahvusraamatukogu vastas viinapoes korralikult täis, astusin õue ja liitusin kohe Kaarli kiriku juures esimese ettejuhtuva rongkäiguga. Silm oli veidi krillis ja sealt alates kõik putsi läkski, mina ei teadnud, et nad pederastid on, sildid olid küll kõigil käes ja lipud, et nad on vikerlased, aga mulle ei öelnud see midagi. Fotoaparaadid sähvivad ja mina kõnnin seal, rahvuslikult meelestatult, pahaaimamatult ja naeratan ja muudkui lehvitan rahvale läbipaistvas kilekotis kolmekilose vikerforelliga.

Laulupeol tundus kõik veel hästi: siin tuttav, seal tuttav, siit hõlma alt Riia palsam, teise alt konjakiga assortiikompvekki peale, siit tops korgijooki, sealt teine peale. Jooksin Laine Jänesega kokku, Randviiruga siis, mõtlesin, et proovin veel korra pulli pärast vägistada, Laine õhetas, mis ta õhetas, aga mul ei läinud kõvaks ja lõin käega. Siis sain veel Lukasega kokku, ajasime paar sõna juttu, valasin korgijoogi pära talle kokakoola sisse ja lasin ta kõnet pidama, ise istusin maha ja edasi on üks suur kuradi must auk.

Hommikul ärkasin Mustamäe haiglas jubeda lärmi peale, ajakirjanikud trügivad ukse taga, küsin mingis valges kitlis naise käest, mis toimub, see teatab, et skandaal on, juba rahvusvaheline, inimesed ja meedia on marus, Vikerlaste LGBD+ rühmas LGBD+ vikerforelliga liputanud staarpederast on korgijoogiga ära mürgitatud ja nemad uurivad nüüd järele, kas ja kui palju mind muuhulgas vägistatud on. Tõstis Päevalehe mulle silmade ette, esikaanel seisan mina, suu kõrvuni, rukilill rinnas, püksiauk lahti ja mölakas vikerforell käes. Vaatasin ja vaatasin ja siis läks jälle silmade eest mustaks.

Ega mul pole varem elus nii piinlik olnudki. Trastunud laulupidu. Selgitaks, aga vana Helme ei võta vastu, telefon on sõnumitest umbes, täiesti võõrad avaldavad toetust, aga sõbrad ja mõttekaaslased, need on nüüd kõik kuhugi kadunud…

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here