Töised ajad, ei ole arvuti taha jõudnud, sõitsin kaks nädalat Wolti. Jalgratas, värske õhk, inimestega suhtlemine, mis sa hing veel tahad. Ilm on, nagu on, aga väike lapik on põues ja hoiab vere soojas. Mulle näljased inimesed meeldivad, nad ei hakka sulle mingit paska ajama, midagi selgeks tegema, ära rääkima, nemad tahavad ainult süüa. Vaata seda Lukast, musternäide, täis kõhuga inimene vaatab aind, kuidas inimesele sitta keerata.

Nii, õhtune viimane ring, mul on Kalamajja kaks pitsat ja pastaroog viia, lasin vahetult enne sõitma hakkamist pära ära, kodus on liitrine nott külmas, mida ma sest pärast loksutan, jube külm päev, tuult vihma ja lörtsi, ma ei teagi, mitu lapikut päeva peale läks, pold aega lugeda. Kungla tänavas Kalamaja pargi kõrval on mul korraga auto vastas, neli tursket jorssi hüppavad välja ja blokeerivad mul tee ära. Peatun, olen maru rahulik, mehed astuvad minu juurde, näitavad dokumenti ja ütlevad, et nad on keeleinspektsioonist. Mina ütlen, et olge peale, aga laske läbi, ma olen Woltist ja kui te mul toidu maha jahutate, ostate selle ise ära. Nemad vastu: „Mis te ütlesite?“ Mina loen uuesti pika lause ette, need vaatavad lollide nägudega ja ei saa millestki aru.

Küsivad dokumenti, annan neile oma Soome passi, vaatavad seda, vangutavad pead, küsivad, et kas ma arvan, et meil Eestis on teenindussfääris umbkeelsed soomlased teretulnud. Et Eestis peab ilus eesti keel olema. Ma ütlen, et mingu munni, mul on sitaks ilus eesti keel, loen neile kinnituseks terve salmi Koidula „Meil aia äärses tänavas“ ja nii edasi ette, need ei saa ikka mitte millestki aru. Ma küsin, kas te ise olete eestlased, need ei saa sellest ka aru, osutavad käega auto suunas ja paluvad mul sinna istuda, ma ütlen, et mu jalgratas ei mahu peale, need ei saa ikka mitte munnigi aru. Täiesti perses. Tulevad kahelt poolt ligi ja hakkavad käsi väänama.

Väga hull lugu, Eestis on riigikeeleks eesti keel ja türastund keelepolitsei ei saa mitte sõnagi aru. Rabelesin vastu, proovisin nendega igaks juhuks ka saksa keeles suhelda, hõikasin neile „hei, arbeit macht frei“, ikka mitte munnigi, siis proovisin vene keeles, laulsin neile Alla Pugatšova „Miljonit helepunast roosi“, mitte türatki ei mõigand nad, aind väänavad käsi, siis ütlesin prantsuse keeles „böfstrooganov“. Selles keeles ma ühtegi teist sõna ei teadnud.

Siis viskas üle, keelepolitsei tuleb inimest arreteerima, ise ei saa ei eesti ega mitte ühestki teisest keelest aru, rabelemisega läks mu kohver laiali, kõik toit asfalti pidi laiali, võtsin maast kuuma pitsa ja lõin ühele näkku, teisele panin sealtsamast pastaroa sinnasamma, siis võtsin jalgratta tagarattast kinni ja keerutasin sellega kaks ülejäänud pikali, pastanägu tuli omadele appi, sellel jäid sõrmed kodarate vahele, kisas nagu siga aia vahel. Pitsanägu jõudis vahepeal mendid välja kutsuda, selle kustutasin siis küünarnukiga ära.

Jäin mente ootama, mina olen tööpostil, neli umbkeelset keelenatsi tulevad kallale, lihtne lugu, mendid saavad kohe aru. Sittagi – tuleb kaks autotäit täiesti umbkeelseid mente, räägin ma neile mis räägin, nemad ei saa mitte millestki aru, üks paneb mulle kumminuiaga mööda pead ja mingi  kaheksakesi lükatakse mind auto peale.

Öö magasin kaineris, hommikul, kui väärteoprotokolli tegema hakati, aeti seal juba täiesti kolmandat juttu, et ilus eesti keel peab niikuinii olema, aga mul oli lisaks keel nii pehme olnud, et keegi ei saanud sõnagi aru, millest ma räägin. Ma ütlesin, et kui te purjus inimesest aru ei saa, ei saa te kainest ammugi ja et kui lihtinimesel on keel pehme, siis on see teile lubamatu – aga see, kui teie Lukasel on türa pehme, on see teie arvates okei?

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here