13 nov.

Soojahinna sünnipäev

Praeguseks on möödunud aasta hetkest, kui Kunda linn oma soojahinnaga esile kerkis. See aasta on olnud pöörane. Keegi meist ei osanud oodata, et enda seisukohtade eest väljaastumine niivõrd tõsiste leidudeni viib.

24. oktoobril 2011 teatati Kunda linna veebilehel lakooniliselt, et 1. detsembrist 2011 tõuseb Kunda linnas soojuse piirhind 46 protsenti. Kolm päeva hiljem tegin ma avaliku pöördumise oma blogis ning küsisin – miks. Mulle, mitmelapselise pere toitjale, muidu toime tulevale inimesele, tundus see ränk. Infot- miks ja mis alustel- polnud kusagilt võtta. Mind ärritas väga, et rahva seas käärinud arutelule ei järgnenud linnavalitsuse poolt mingit reaktsiooni. Hiljem väideti, et selle asemel tehti hoopis tööd.

Järgmiseks pöördusime kõikide Lääne-Virumaalt valitud riigikoguliikmete poole palvega võtta toimunuga midagigi ette. Ainus, kes üleskutsele reageeris, oli Marko Pomerants, kes kirjutas 18.11.2011 ilmunud Virumaa Teataja arvamusloos nõnda: „Olen, nii nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ega oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.“ Ülejäänutelt jällegi nullreaktsioon. Ja ausalt öeldes, Pomerantsigi „sisuline probleemi süvenemine“ kõlab aasta jooksul välja tulnud info juures pelgalt mökitamisena.

26. jaanuaril kirjutas Tuuli Koch Postimehes Kunda soojatootmisest ja sellest, kuidas monopoolse Kunda Elamu sisuline ülevõtmine ettevõtte enda rahaga tipnes kasumliku edasimüügiga 2007. aastal Fortum Termest ASile. Ja korraga oli selge, kes telgi taga tegelikult nuppe vajutab – monopolide reguleerija Märt Ots ise!

Meie arupärimisele vastasid tollased tegelikud Kunda linnajuhid muuhulgas järgmiselt:

Anne Tasuja: „Kui inimesed on volikogu valinud, siis on volikoguliikmetel linnaelanikelt saadud mandaat linnaasju otsustada. Olen veendunud, et enamik valitutest on arukad ja nende poolt vastuvõetud otsused olid tol momendil parimad kogu linnale.“

Arvo Vainlo: „Ja lõpetuseks tahaks öelda, et kodanikualgatus on väga tore asi, aga selle raames ei ole alati vaja esmast infot kohe kontrollimatult võimendada ja levitada, vaid asi kõigepealt endale selgeks teha ja siis vajadusel adekvaatset teavet jagada.“

Me tegime asjad endile selgeks. Nädalaid ja kuid tuhnisime andmebaasides ning nõudsime välja erinevaid aruandeid ja dokumente. Palju häid spetsialiste võtsid vaevaks aidata ja nõu anda, olles ise samal ajal leitust vägagi üllatunud ja häiritud. Meie uuritut kinnitasid kaudselt nii Riigikontrolli aruanded kui otsesed vestlused erinevate soojatootjatega üle Eesti. Me tõesti uurisime. Ja meile sai üha selgemaks, et 3600 elanikuga väikelinna pealt on Märt Ots ja co teeninud uskumatult jultunud skeemidega tuima näoga üle miljoni euro puhast raha, ise sisuliselt sentigi investeerimata.

Me kuulasime Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sõna ning andsime oma avalikest allikatest (!) kogutud materjalid riigiprokuratuurile uurimiseks. Muud ei jäänud üle – liiga palju oli seinu, mille vastu me ise jooksime. Monopoolseid ettevõtteid kaitsti konkurentidele viidates ning avalikke andmeid ei antud välja seoses suure töökoormusega. Otsustasime, et eks uurigu siis need, kes uurima on palgatud, ning selgitatagu lõpuks välja tõde, milline see siis ka ei oleks.

Uurima aga ei hakatudki. Riigiprokuratuur väitis, et meie jutt on pelgalt paljasõnaline, pole mingit alust uurida, mis Kunda Elamu ja Märt Otsa omavahelistes suhetes toimus, ning ühtegi meie sisulist väidet avalduse tagasi lükkamisel arvesse ei võetud …

Jõudsime olukorda, kus me ei saanud kriminaaluurimise algatamiseks vajalikke andmeid, kuna neid andmeid oli võimalik saada ainult kriminaaluurimise käigus.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui Riigiprokuratuur kohtusse kaevata ning sundida neid sedapidi selgust majja tooma. Hetkel on teadmata, millise tulemuse see käik endaga kaasa toob.

Küsimusi on õhus palju.

Üks põnevamatest kindlasti – miks ei võta Juhan Parts tõsiselt Kunda inimeste korduvaid pöördumisi, samas kui ta Tallinna Vee (kes muide viitab suures osas Kohaliku Info Keskuses avaldatule) analoogse avalduse peale alustas tõsist ametkondlikku juurdlust viivitamatult?

Miks ei vasta Märt Ots kuude kaupa ühelegi antud teema kohta esitatud küsimusele ning jääb kidakeelseks ka suurte ajakirjandusväljaannetega suheldes? Miks ta ei vaidle meie väidetele vastu ega ürita neid ümber lükata? Meid on ju ometi võimalik kohtusse kaevata, sest andke andeks, kui meil ei peaks õigus olema, tegeleme ju tema otsese laimamisega?

Miks valitseb Kunda soojamajanduses endiselt halenaljakas lohakus kasvõi toda Rakvere maantee äärset kuumaveeallikat silmas pidades?

Millal keegi päriselt, reaalselt ja keerutamata endale vastutuse võtab ning tunnistab, et kõik need jamad on tema rumalusest, hoolimatusest või pahatahtlikkusest põhjustatud?

Kas moraalile ja eetikale tähelepanu juhtimine on mõne otsustaja jaoks üldse teema?

Ja kõige tähtsam – kas soojahind, mida Kunda linna inimesed praeguseni maksavad, on üldse seaduslik? Kas me peame selle eest üldse tasuma? Maksame ja oleme selle läbi kellegi karvase käega suditud skeemide sinisilmsed kaasosalised?

Nendele küsimustele me vastuseid otsime. Ja need vastused me leiame.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga