Ehitasin omale paar suve tagasi käepärastest vahenditest kuumsuitsuahju. Aega oli tol hetkel kuidagi vabalt käes ning tundus, et on õige asi käsile võtta.

Mis aga mind, kui info hankimiseks põhiliselt internetti kasutavat inimest kurvastas, oli see, et juhiseid selle kohta oli hirmus vähe. Õigem oleks öelda, et üldse mitte. Või ei osanud ma õigest kohast otsida. Igatahes võtsin kätte ning jäädvustasin protsessi fotokaga algusest peale. Püüan kogu tehtu nüüd ka väikeste selgitustega kuidagi kokku võtta.

Esimese asjana tuleb kindlasti põhjalikult järgi mõelda ahju asukoht. Kuna suitsetamise töö on aega nõudev, peaks arvestama sellega, et seal juures võiks olla mõnus pikemalt aega veeta. Kas nüüd just seltskonnaga päris piknikutada, kuid pisut siiski. Tossu peaks too moodustis ju päris palju tekitama. Siit ka järgmine nüanss – mõistlik inimene ei sea säärast abimeest elutoa akna alla.

Kui need mõtted olid peas oma asendi leidnud, vaatasin veidi majapidamises ringi. Leidsin järgmise nimekirja vajalikku tavaari:

  • Kott kasutamiskõlbulikku tsementi
  • ca 70-80 kasutatud punast tellist
  • Vana pliidiuks
  • Killustikuhunnik sõidutee lappimiseks
  • 5 roostes koba
  • Vanarauahunniku
  • Naelu, kruvisid ja erinevat sorti traati
  • Hööveldamata laudu ning muid ehitustest üle jäänud juppe
  • Ilusaid munakive
  • Kasutuskõlblikud uksehinged
  • 6 õlut

Kuna varustuse hulk tundus olevat piisav ja õlu kippus soojaks minema, haarasin labida ning virutasin maasse silma järgi umbes meeter korda meeter augu. Sügavust sai paarkümmend senti. Augu vedasin kildu täis.

Oli aeg hakata kiva laduma.

Asetasin killustikule 18 tellist. Telliste alla panin pisut segu, samuti täitsin seguga telliste vahed. Usun, et sai hea ja piisav alus ahjule.

Koldeosa tegin alusest mõnevõrra väiksema. Suuremat pole lihtsalt tarvis. Kuumalt näiteks kala suitsetades ei lähe eriti palju puid ning tuli ei pea olema kuigi vinge. Siit ka põhjus. Asetasin vana pliidiukse soovitud kohta ning ladusin kivid nii, nagu pildil näidatud. Kes veel ei tea, siis pliidiuksed käivad pliitide küljes sellisel kavalal moel, et traadiga. Paned aga ukse servas olevast august traadi läbi ning teise otsa vead kivide vahele. Kui soovi, siis võib panna traadi otsa nt naela, nael külili segu sisse ja järgmine kivi peale. Jääb kinni väga hästi.

Kuigi ehitus ise on üsna lihtne ja ei pretendeeri ühelegi ehitusalasele aastaauhinnale, võiks kivide ladumisel loodi ikka kasutada. Silmal kenam vaadata ja hiljem ei kuku puukast külili. Viimase kivirea vahele asetasin metallihunnikust leitud kasutatud kobad. Nende peale on hiljem väga hea n-ö kerisekive laduda. Ukse kohal kasutasin samuti metallihunnikust leitud nurkrauda, millele oli hea kivid toetada.

Kuna aeg oli juba hiliseks tiksunud, jätsin tolleks õhtuks töö pooleli. Järgmisel hommikul alustasin kasti klopsimisega. Kasti mõõdud on täiesti maitse asi. Ei tohiks teha väga pisikest – kraami mahub vähe sisse ja kuumus on kindlasti kõrgem. Iga sellise töö käsilevõtja suudab selle ise oma silma järgi ära otsustada. Tasub kindlasti meelde jätta, et pole hea kasti kolde peal kokku klopsida. Võib juhtuda, et põrutate kivid lihtsalt lahti nagu juhtus minul. Viimase rea ladusin seetõttu uuesti. Kõige parem on seda teha ahju kõrval – hea vajadusel mõõtu võtta ja hiljem kast kolde peale ubida. Kasti karkassi tegin 50x50mm prussidest. Mõistlik on karkassi alumine raam teha täpselt samade mõõtmetega, mis kolle. Külgede lauad panin hiljem 5cm üle raami ning kast jäi kindlalt kolde peale istuma. Ukse kohale tegin millegipärast väikese pilu. Ei mäletagi, mida ma tol hetkel mõtlesin, kuid selleks puudub tegelikult igasugune vajadus. Leitud hinged kulusid uksele marjaks.

Polnudki enam miskit muud kui kast kolde peale ning ilu pärast roheliseks. Eemalt, käed puusas, tehtut silmitsedes tegi ikka meele heaks küll. Nägus asi sai.

Mainisin eespool kerisekive. Need ladusin ma kobadele. Tänu nendele ei pääse leegid üles puukasti ning ka temperatuur püsib ühtlasem. Nii mõnigi arvas tol hetkel, et ma olen väga loll – küllap see puukast mul esimese kasutamisega maha põleb. Aga võta näpust. Praeguseks on ahi töötanud juba neli aastat ning pole mingit märki sellest, et leegid talle liiga oleks teinud. Üks sõber suutis samas aga ahju siiski maha põletada, kuid põhjuseks oli pigem ahju puhastamise hetkel kividele ununenud kinnas, mitte tehnoloogiline viga.

Tark inimene paneb kivide kohale ka plekkvanni vms rasva kogumiseks. Mina seda ei teinud ja vahetasin peale paari kasutuskorda kivid välja. Sinna tilkunud rasv hakkas kõrbema ning karta on, et see poleks toidukraami maitseomadustele kuigi hästi mõjunud.

Oli aeg ahju tuli teha. Sain healt tuttavalt portsu erinevaid kalalisi ning kõik takistused selleks said kõrvaldatud. Vedisin kohale sületäie kuivi lepahalge ning toksisin need kirvega peenemaks. Paar kuiva laastu, tikk ja … kena toss täitis ümbruskonna.

Kalad olid loomulikult eelnevalt ette valmistatud. Kuidas keegi aga mina kisun räimedelt soolikad välja. Seejärel hoian neid ca 15 minutit tulisoolases vees. Samuti toimisin ka ahvenasega. Olen söönud ka räime, mis on suitsetatud koos sisikonnaga – pole viga, kuid mulle meeldib eelnevalt puhastet kala rohkem. Kuna latikas on rasvane, oleks mõistlik ta selja pealt lahti lõigata ning asetada miskisele pannile või restile nö kausimoodi küpsema. Rasv jääb oma kohale ning kala on palju mahlasem. Latikat ma pole vees leotanud. Jämesool peale ning on hää küll. Mis üldse kalaga mehkendamisesse puutub, siis maksab igal juhul alati eelistada jämesoola. Soovitatavalt veel meresoola. On parem.

Igatahes, ajasin räimed varrastele ning lükkasin ahju. Selleks hetkeks oli ahjus korralik tuli all ning suitsu ei tulnud enam eriti palju. Jälgisin uksepilu vahelt kalu ning püüdsin tabada hetke, mil kala küpsema hakkab. Kui tuli väiksemaks jäi ning ahju puid juurde mahtuma hakkas, kiskusin sealtsamast lähedalt metsa servast korraliku portsu noort lepavõsa. Koos lehtede ja muude karvadega. Keerasin need puntrasse ja pistsin tulle. Ise hoidsin aga uksi korralikult kinni, et kuum üleliia suureks ei läheks ning et ikka korralikult tossaks. No tossas ikka hästi küll. Kuna kala on õrn, siis tema küpsemisele kaua aega ei lähe. Kui tundub, et on valmis, siis ongi valmis. Tuleb ainult peale passida, et liiga ära ei kuivaks.

Märkasin kohe ahju juures ka viga – nimelt ei saanud kivide peale panni rasva kogumiseks. Kraam tilkus alla ja hakkas vaikselt kõrbema. Käepärast olnud pann aga ei sobinud oma mõõtmete pärast kasutada. Kuna aga kalad olid juba ette valmistatud ning ahju maha jahutamiseks ja kohendamiseks polnud mahti, siis lõin käega ning otsustasin kivid järgmiseks korraks lihtsalt välja vahetada – põllul neid ju küll.

Räimega asjad ühel pool, oli aeg ahju ajada ahvenased koos latikatega. Eelnevalt kontrollisin üle ahju kuumuse. Kivid olid mõnusad kuumad. Mitte nagu kerisekivid aga siiski kuumad. Alt koldest tuli head sooja piisavalt peale. Panin koldesse paar halgu juurde ning lisaks lepaokstele tõin võserikust ka tubli pihutäie nõgeseid. Kui lepaoksad annavad hää tossu, siis nõgesed teevad kalad ilusaks. Vanaisa ütles. Õigust rääkis nagu alati. Seejärel põks aega jälgimist, aegajalt veidi näppimist ja mekkimist ning kui tundus, et on valmis, siis olidki valmis.

Ma ei oska öelda, kas tegemist oli algaja õnne või sita maitsemeelega, kuid välja kukkusid kõik elukad väga hääd. Tõesti. Istusin hiljem õuepääl, sõin kala ja rüüpasin kõrvale kodumaist õlut ning mõtlesin, et on ikka kuradima hea tunne ise teha!

Usun, et kes vähegi viitsib, saab sellise ahjukökatsi ehitamisega hakkama. Kindlasti ei maksa võtta ülestäheldatut absoluutse ja ainuvõimalikuna. Kui ma suutsin kellelgi panna mõtte liikuma, mismoodi parem teha oleks, või milliseid materjale tegelikult kasutama peaks, võib sellest kommenteerides teada anda. Oluline on meeles pidada, et kättevõtmine ongi pool võitu ja et oma käega tegemine on alati äraütlemata mõnus.

KOMMENTEERI

Please enter your comment!
Please enter your name here