18 aug.

Väikepõllumajandusel on keerulised ajad

15.08.2017 ajalehe Valgamaalane andmetel on väiketootja sunnitud töökäte puudusel oma lehmad Poola müüma. Arvatavasti ootavad neid igavesed karjamaad. Meie hinnangul peaks Eesti valitsus põllumeestele appi tulema ja aitama luua lahendusi. Miks mitte tuua näiteks tööjõudu Ida-Virumaalt?

33 aastat tagasi Valgamaale Helme valda kolinud väiketootja Ilan Ilisson pidi oma veerandsada eesti punast ja holsteini tõugu piimaandjat poolakatele müüma, sest pole lihtsalt inimesi, kes tahaks ja saaks hakkama lehmade lüpsmise ja vasikate talutamisega. Pakutud 800-eurone brutopalk ei toonud tublisid ja usaldusväärseid töökäsi ning talupidaja on nördinud, leides, et tänapäeva ühiskond ei soodusta laste tööharjumuste tekkimist ning vajaka jääb kohuse- ja vastutustundest.

Oma välja kujunenud kindlale klientuurile pakub Ilisson väga säästlikku tootmist, kus ühe tootmisest järele jäänut kasutatakse järgmise tegemisel – üleliigest piimast saab kohupiim, mille jääkidest omakorda juust, mis ühtlasi ka säilib kõige kauem. Tunne lehmade müügi pärast on kehv. Õnneks ei plaani oma koduses köögis väiketootmisega tegelev kõikjale oodatud piimamees pille päris kotti panna ning kavatseb toorainet sisse ostma hakata. Kas see end ära tasub, plaanib ta ajas vaadata. Ometi aitaks meest, kui väikestel tegijatel oleks mingi erisus suurtootjatest – mõni toetus või järeleandmine nõuetes. Ilisson toob võrdluse Prantsusmaa väiketootjaga, kes oma kaks korda kahemeetrises köögis tegi erilist juustu restoranide tarbeks, ning leiab, et ka tema võiks müüa seal, kus tahab, mitte vaid käest kätte. Mees soovib nõuete kehtestamisesse rohkem tervet mõistust.

Tanel Kandle
toimetaja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga